ARVUSTUS | Tähelepanuta jäänud "Vaenulikud" toob publikuni Christian Bale'i ühe parima rollisoorituse
"Vaenulikud" ("Hostiles") on selle auhinnahooaja üks parematest linalugudest, millel õnnestus kuidagi ilma tähelepanuta jääda. See on pikk ja aeglane vestern, milles teeb järjekordse tipprolli meie aja üks vingemaid filminäitlejaid, Christian Bale – prints Intensiivne isiklikult.
Härra on käesoleval kümnendil juba kolm korda Oscarile kandideerinud, nii et seekord jäi ta lihtlabaselt ilma nominatsioonita. Ja ometi teeb ta "Vaenulikes" ühe oma mõjuvaima näitlejatöö üldse – eriti 2010. aastate arvestuses.
Sõjaväekapten (Bale) ja tema kaaslased saadavad vähki surevat indiaani sõjapealikku (Wes Studi) koos perega tagasi hõimumaadele. Nagu arvata võibki, näeme enne sihtpunkti jõudmist omajagu tamasseri raudade kuumutamist ja kuninglikult uhkeid vaateid Metsiku Lääne loodusele.
Kuigi kesksel kohal on Bale’i tegelane ja tema allasurutud tundeid tulvil mehine nägu, mahub filmi ka palju väärt kõrvalosi. Lühiduse mõttes nimetan mõned tuntumad: Rosamund Pike, Peter Mullan, Ben Foster, Jesse Plemons ja Timothée Chalamet, noor tõusev täht draamadest "Kutsu mind oma nimega" ja "Lady Bird".
Küsida võiks, et mis siis ühes vesternis nii erilist on, selliseid on ju palju tehtud. Aitäh küsimast. "Vaenulikud" on esiteks kahtlemata maiuspala lihtsalt realistlike, karmide ja vägivaldsete metsiku lääne lugude huvilistele. Ka võib kiita, et see on jõuline ja meditatiivne uurimus vägivallast ja lunastuse võimalikkusest.
Aga minu jaoks peitub selle väärtus eelkõige sisulises sügavuses, mis meenutab elu kahte püsitõde. Et vaimne areng on võimalik igasugustes tingimustes, aga võimalus selleks avaneb alles siis, kui inimene on juba piisavalt kannatanud.
Bale’i sõjaväekapten on sobivalt mitmetahuline kuju. Pealtnäha lihtsalt karm püstolikangelane, kes suudab alati end kokku võtta ning läbi tule ja vee minna, avaneb temast ajapikku mitmeid teisigi külgi.
Ta on vaimselt paindlikum kui esmalt tundub, ei ohverda ellujäämisvõimalusi uhkuse altarile, ja nagu USA tollane ühiskond, on hakanud oma seniseid eluvalikuid ja hoiakuid kriitilise pilguga üle vaatama (eriti, mis puudutab indiaanlasi). Ja kõike suudab Bale ekraanile tuua väheste vahenditega, jäigaks surutud näo abil, milles säravad kaks ahastuses silma ja allasurutud tunded.
Sõjas veedetud elu on näitleja poolt kuidagi nii veenvalt tegelase näkku manatud, et tekkis vägisi tunne, et ta on kõike seda ka päriselus kogenud. Kuigi ilmselt pole, sest Bale on veetnud oma elu filminäitlejana, mitte sõdurina, juba poisipõlvest peale – ta on ju kunagine lapstäht.
Ju ta sikutas tegelase sügavamaks mõistmiseks vajalikke kogemusi kuskilt inimkonna kollektiivse alateadvuse ladudest, või midagi.
Minu jaoks oli Bale’i jälgimine üksi piisav, et see pikk, ligi kaks ja veerand tundi kestev draama huviga lõpuni vaadata.
Tema soorituses on sügavust, ulatust ja puhast kohalolu nii palju, et seda kadestaks ilmselt enamik teisi näitlejaid. Kindlasti üks meeldejäävamaid rolle sõjafilmide ajaloost (sest "Vaenulikud" on vaadeldav ka sõjafilmina)!
See ei tähenda siiski, et see linalugu on kergesti jälgitav. Nii mõnigi nimetaks "Vaenulikke" vast liiga aeglaseks ja masendavaks, ja viimane peatükk võiks kindlasti lühem olla. Ma jätaksin välja viimase lahingu, millel pole kõikide eelnevate verevalamiste järel enam soovitud tugevat mõju – ja see nagunii ainult kordab eelnevat sisulist sõnumit, mida publikul on olnud juba aega seedida.
Minu jaoks on "Vaenulikud" üks möödunud aasta tugevamaid filme ja pealekauba imeilus, kuigi neist vägevatest loodusvaadetest pikalt rääkida ei viitsinud. Mul on väga kahju, et see vestern on kõikjal auhinnažüriide poolt tähelepanuta jäänud.
Loodan, et see jagab sama saatust nagu "Tasakaal" ("Equilibrium", 2002), ulmepõnevik Bale’iga peaosas, mis ilmumise ajal paljudele suurt muljet ei avaldanud, aga suhteliselt peagi juba moodsa klassika tiitli omandas.
"Vaenulike" režissöör ja stsenarist Scott Cooper valmistas muide ka 2013. aasta teose "Out of the Furnace", mida võib samuti Bale’i käesoleva kümnendi parimate hulka lugeda.
Lõpetuseks pean tunnistama, et kui filmist pärinevaid kaadreid nüüd siin teksti juures vaadelda, siis Bale ei tundu oma rollis kuigi intensiivne ega kõnekas, vaid pigem nagu suur kurb kutsu või midagi sellist. Aga pea meeles, et need pildid on kontekstist välja rebtud ja omandavad liikuval kujul (filmis) hoopis teise tähenduse ja jõu. Minu sõna selle peale!
