Gümnasist: koolipsühholoogi juurde aega saada on sama raske, kui praeguse ilmaga mitte kukkuda ja ära külmuda

Stress ja õpilane ei pea käima käsikäes. "Efektiivselt edasi" on seminaride sari, mis annab mõtteid, motivatsiooni ja inspiratsiooni enda tegemistes olla võimalikult efektiivne. Loengud on kõigile tasuta eelregistreerimisega, mõeldud 9.-12. klassi õpilastele kõikidest Tallinna koolidest. Kaks nädalat enne loengut avatakse registreerimine, kohtade arv on piiratud.

Esimeseks jagan Teiega interneti avarustest leitud vaimse tervise definitsiooni. Kahjuks Eesti keele seletavas sõnaraamatus seda terminit pole, kuid leidsin enesetunne.ee leheküljelt sellise variandi: "Vaimne tervis on see, kuidas inimene mõtleb, tunneb ning ümbritseva maailmaga suhestub. /.../ Head vaimset tervist võib mõista kui heaolu. See on taju, mõtlemine ja suhtlemine viisil, mis aitab elust rõõmu tunda ja keeruliste olukordadega toime tulla." Lisaks läksin peaasi.ee kodulehele ning seal kuulub vaimse tervise rubriigi alla 27 erinevat alateemat. Seega julgen järeldada, et vaimne tervis on väga lai mõiste, mille suurust ja tähtsust tihti alahinnatakse.

Umbes pool aastat tagasi oma tervise üle mõtiskledes mõtlesin ikka, et peaks rohkem trenni tegema, tervislikumalt sööma jne. Lihtsam on keskenduda sellele, mida reaalselt näen.

Umbes pool aastat tagasi oma tervise üle mõtiskledes mõtlesin ikka, et peaks rohkem trenni tegema, tervislikumalt sööma jne. Lihtsam on keskenduda sellele, mida reaalselt näen, sealhulgas ka tulemusi. Kui kellelgi on jalg kipsis, on see täiesti iseenesest mõistetav, et ta ei saa kõiki asju täiel määral kaasa teha. Palju raskem, vahel isegi võiks öelda võimatu, on aru saada, kas kellelgi on meeleolu-, söömis- või isiksushäire või hoopis midagi muud. Väga palju inimesi isegi ei tule sellele, et tema tuttaval võiks midagi südamel olla. Vähesed näitavad seda välja. Nüüd olen hakanud aina rohkem väärtustama vaimset tervist ja tõstnud selle kehalise tervisega võrdväärsele kohale.

Eestis on viimaste aastate uuringute järgi depressiooni levimus 5,6%. Uuringu toimumise ajal oli depressioonis inimesi ligi 75 000. Ennustatakse, et 2050. aastaks on depressioon kõige diagnoositum haigus heaoluühiskonnas.

Kuidas käituda inimesega, kellel on "jalg kipsis" ilma, et sa seda isegi teaks? Ma pole mingi ekspert, aga olen kokku puutunud depressiooniga, ühe kõige levinuma meeleoluhäirega noorte seas. Selgub, et depressiooni on meie seas rohkem, kui oleksin arvanud: Eestis on viimaste aastate uuringute järgi selle levimus 5,6%, seega uuringu toimumise ajal oli depressiooni käes kannatavaid inimesi ligi 75 000. Samuti ennustatakse, et 2050. aastaks on depressioon kõige diagnoositum haigus heaoluühiskonnas.

Siinkohal pean vajalikuks veel kord mainida, et depressioon on tõesti diagnoositav haigus, millel on kindlad kriteeriumid. Selle ravimiseks saab kasutada ravimeid, sest ajukeemias on midagi paigast. Seega ei ole tegemist lihtsalt seisundiga, mille puhul aitavad fraasid nagu "Saa üle!", "Võta end kokku!" või "Sa peaksid lihtsalt rohkem naeratama".

Koolipsühholoogi juurde aega saada on sama raske, kui praeguse ilmaga mitte kukkuda ja ära külmuda. Suur osa gümnasistidest on juba psühholoogi kabineti interjööriga tuttavad.

Koolipsühholoogi juurde aega saada on sama raske, kui praeguse ilmaga mitte kukkuda ja ära külmuda. Suur osa gümnasistidest on juba psühholoogi kabineti interjööriga tuttavad. Kas see pole piisav tõestus, et kuskil on midagi väga valesti läinud? Võimalik, et paljude jaoks on haridus, stabiilne töökoht, pere loomine või pidutsemine tähtsamad. Mina olen aga viimaste kuude jooksul jõudnud arusaamani, et kui mina pole õnnelik või rahul oma tegemiste ja iseendaga, siis pole teistel asjadel üldse kaalu.

Miks tunnevad paljud noored vajadust psühholoogi juurde minna? Kas Eesti riik ei peaks rohkem panustama kasvatamaks õnnelikke ja rahulolevaid noori, kes tulevad toime raskete olukordadega? Ma ei näe mõtet iga-laps-on-kingitus tüüpi reklaamidel, kui laste saamise ajaks on need inimesed läbipõlenud, üle töötanud ja osa neist lausa kaotanud eluisu.

Raske on lahendada probleemi, kui suur osa inimesi isegi ei tea selle olemasolust või ei taha seda teadvustada. Lihtsam on murtud jalg kipsi panna, kui hakata parandama katkisi osi inimestes.

Kuidas sul läheb? "Normaalselt." See on harva küsitus küsimus, mille automaatsele vastusele ei jõutagi mõelda. Äkki aitaks, kui mõtleksime seda küsimust tõsiselt ega annaks esimese korraga alla? Äkki tõstaks korraks silmad ja üritaks tõesti vaadata meid ümbritsevate inimeste sisse. Märgata.

Kuidas neil tegelikult läheb? Isegi, kui arvan, et kellelgi läheb hästi, siis küsin ikkagi, sest eeldamine on mõttetu, kui küsimine on võimalik. Tegelikult ma ei tea, mida teine vastab. Vahel kardan oma parimale sõbralegi öelda, mis mind vaevab. Sisimas aga loodan, et ta märkab ja küsib. Äkki paneks natukene rohkem tähele, hooliks pisut rohkem ja näitaks seda välja? Küsija suu pihta ei lööda.

Isiklikult loodan, et kui informeeritus oleks suurem, siis inimesed, kes vaevlevad sääraste haiguste küüsis, julgeksid sellest vabamalt rääkida.

Kuidas aidata meeleoluhäirega inimest, kui ma ei tea, mida see endast kujutab? Loogiline oleks küsida ja uurida selle kohta. See kindlasti ei tähenda, et teise inimese väärtus häire tõttu väheneks. Isiklikult loodan, et kui informeeritus oleks suurem, siis inimesed, kes vaevlevad sääraste haiguste küüsis, julgeksid sellest vabamalt rääkida.

Äkki see aitaks ümbritsevatel inimestel mind paremini mõista, miks ma vahel koolist puudun või keset tundi ära lähen. Järsku vaikseks jään ja endasse tõmbun. Ei suuda keskenduda või kaasa töötada. Väldin teatud teemasid. Kipsis jalaga inimene kasutab võimalusel lifti, mitte ei lähe trepist.

Üks võimalus enda harimiseks tuleb juba märtsikuus. Ürituse "Motivatsioonikuu: Efektiivselt edasi" raames tulevad arstitudengid vaimsest tervisest rääkima. Lisaks tuleb loenguid üle töötamisest ja ajaplaneerimisest. Ühe loengu läbiviijaks on ei keegi muu kui Peep Vain.

Äkki saad sellega kedagi teist või iseennast aidata, sest vaimset tervist ei tohiks kunagi iseenesest mõistetavalt võtta.