Leonhard Lapin Eesti kunstnike kurvast käekäigust: nagu meie ei olekski oma riigi hüvanguks panustanud!
„Kui räägitakse rahvusvahelistest tegevusest, siis on kunstnikud millegipärast ära unustatud. Nagu meie ei olekski oma riigi hüvanguks panustanud! Mina ei ole Eesti heaks vähem teinud kui Erkki-Sven Tüür,“ on kunstnik Leonhard Lapin nõutu, mille poolest tema siis kehvem on. „Mingi laulja või muusik teeb välismaal ühe kontserdi või turnee ja on juba tohutu tegija,” põrutab mees, kelle töid on peagi juba pool sajandit üle terve maailma näidatud.
Eelmise aasta lõpus 70. sünnipäeva tähistanud kunstniku tööd on hetkel üleval Kumus näitusel “Tühjus ja ruum”, mille eesmärk ongi vanameistri tööd laiema publiku ette tuua, kuivõrd tegemist on siiski sõjajärgse eesti avangardkunsti üks tähtsamaid kunstnikuga. Näituse pealkiri viitab Lapini abstraktsele geomeetrilisele loomingule ja vaimsetele otsingutele ning tema tegevusele sotsiaalses kultuuriruumis. Lapini tegevus Eesti kunsti- ja kultuuriväljal laiemalt on olnud ulatuslik – ta on tegutsenud nii kujutava kunstniku kui ka tegevarhitektina, võtnud sõna kultuuriteoreetilistel ja päevakajalistel teemadel, kirjutanud proosat ning luulet ning mõjutanud õppejõuna paljusid kunstiüliõpilasi.
Seetõttu ongi Lapin nõutu, et tema professiooni ei tunnustata kodumaal piisavalt. „Kõik see, mis sa väljaspool Eestit teed, lämmatatakse ära, et see ei jõuaks avalikkuseni,“ on vanameister nukker.
