Juhan Ulfsak nahutab ajakirjandust: tunnetan meediat aina enam nagu miskit toksilist emotsionaalset lahinguvälja
Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak paistab teatris silma oma ühiskonnakriitilisusega, ajakirjandusele oma mõtetest pajatamisest pole ta aga üleliia vaimustuses. Paratamatult on aga nii suurel kui väikesel ekraanil linastumas tema osalusega teosed, mistõttu soostub ta Raul Rannega kõnelema. Neist töödest, rollidest ja lavastamisest, on mõnus rääkida, nagu ka ta varasematest töödest. Muudel teemadel on Ulfsak aga kidakeelne. Asjade kohta, mis ühiskonnas kajavad, ei taha ta sõna võtta.
Mind üllatas, kui ütlesid, et ei soovi intervjuus ühiskondlike võbeluste ja tormide kohta sõna võtta. Ainuüksi teatritöid hinnates tundub sul olevat väga tundlik ühiskondlik närv.
Vaata, teater on minu jaoks niivõrd-kuivõrd siiski kontrollitud meedium. See, mida mõtlen ja öelda tahan, on mu lavastuses näha. Olen mingis mõttes olukorra peremees.
Aga meedia, mulle tundub, tahab vaid kõlavaid pealkirju. Olukorras, kus probleemist või valupunktist tuleks kirjutada mõni pikem essee, et põhjalikult analüüsida või midagi põhjapanevat öelda, üritatakse minult kätte saada üks kohmakas ja sageli kontekstist välja rebitud lause, millest on niigi palju padratud, teha sellest eraldi uudis ja panna see klikke koguma. Seda olukorda ei kontrolli ma enam sugugi ega taha selles osaleda.
Küsin siiski: kas sulle ei tundu, et vabariigi aastapäeval esitatud Teater NO99 lavastust kritiseerides mindi liiale?
Muidugi mindi. See võib-olla haakub sellega, mille kohta sa enne küsisid. Ma tunnetan meediat aina enam nagu miskit toksilist emotsionaalset lahinguvälja, kuhu ei taha – nagu soomlased ütlevad – isegi pika kepiga ka lähedale minna. Tihtipeale ma ei taju meediat usaldusväärse partnerina või mõistusliku arvamuste platvormina, vaid üha enam meelelahutustööstuse osana.
Sa pole viimasel ajal pikemaid intervjuusid andnud. Miks?
Ega siit pole vaja mingit väga sügavat põhjust otsida. Võimalik, et mingil ajal tüdineb inimene endast ja oma jutust ära. Oma näost ja... Võin ju kritiseerida meediat ja puha ja eks sel jutul ole oma tõetera sees, aga põhiline on, et vastu tahtmist pole mõtet intervjuusid anda. Aga oma tööst tuleb aeg-ajalt rääkida – see, et üldse ei räägi, on ka kuidagi poosetamine ega haaku ausalt öeldes filmide turundusplaanidega.
