10. "Pärsia prints: Ajaliiv" ("Prince of Persia: The Sands of Time", 2010)
Noore poisina oli "Prince of Persia" üks parimaid mänge, mida olin kunagi mänginud. Graafika ja liikumine oli toona reaalsem kui elu ning mäng neelas rohkem tunde kui julgen tunnistada. Uute konsoolipõlvkondadega tuli terve seeria uuendatud seikluseid, mis kohe kuidagi ei suutnud omada originaalse mängu taset. Film ise on täiesti talutav ning pean ütlema, et Jake Gyllenhaal saabi Dastani rollis väga usutavalt hakkama. Selge on see, et film paisutab asju üle ning loob meelelahutuse eesmärgil teemasid, mis mängust puudu, kuid tulemus on täiesti mõnus õhtu televiisori ees.
Lapsepõlvest on meeles erinevaid õudusteemalisi mänge, kuid üks seeria - "Silent Hill", omab seda veidrat Jaapani arusaamist õudusest. Sedalaadset lähenemist imetleti enne kinolinasid läbi mängupuldi, kuid kahjuks ei jõudnud mängu lugu ekraanile päris tõetruult. Film algab mängule väga truult, kuid kusagil veerand või natukene rohkema tunniga läheb oma teed. Film ei ole õuduselt isegi mitte samas arvestuses kui originaalne videomäng, kuid kui arvestada filmi täiesti uue kogemusena, siis on see täiesti keskmine müsteerium, mis suudab silmi ekraanil hoida. Põnev, kuid mitte eriliselt õudne film - mis peaks olema "Silent Hilli" süda ja rõõm.
Olen ise äärmiselt tõsine kaklusmängude austaja ning "Mortal Kombat" oli välja tulles revolutsiooniline mäng. Enneolematu liikumine, graafika ning tõeliselt verine madin kandsid selle väga kiiresti ajalukku. Tänaseks üle viieteistkümne mängu tootnud saagal on ette näidata mitu filmi ja seriaali, kuid ainult ühte tasub neist mainida. 1995. aastal Paul W. S. Andersoni poolt ekraanile toodud märul oli tõeline kassahitt ning isegi tänapäeval täiesti vaadatav film, milles on kõike seda, mis tegi mängust kaasahaarava teose. Kahjuks ei ole filmis oodatud koguses verd, kuid see ei morjenda eriliselt.
Tegemist on dokumentaalfilmiga, mis räägib kolmest MMO mängust: "World of Warcraft", "Second Life" ja "Everquest". Film keskendub paarile, kes kohtusid võrgus mängu mängides, sõltlasele, kelle elu rikkus MMO ja grupile mänguritele, kes veedavad enamus oma elust võrgus mängides. See film räägib äärmustest, mis kaasnevad sõltuvusega ning milleks ollakse valmis, et olla teistest parem kusagil maailmas, mida ei ole olemas. Kohati valusalt kurb ning teisalt väga optimistlik lugu avab vaataja silmad maailmale, millest tavainimesel pole aimugi. Tunnistan, et film natukene šokeeris mind, kuigi olen terve elu samuti mänge mänginud, sest ei arvanud, et sellised inimesed on reaalselt kusagil olemas. Väga unikaalne dokumentaal, mida soovitan igale lapsevanemale, kelle laps ei saa arvutimängudest kohe kuidagi eemale.
6. "Final Fantasy - Nähtamatud vaimud" ("Final Fantasy: The Spirits Within", 2001)
Olles üles "kasvanud Final Fantasy" imelistel lugudel, ei suutnud seda filmi ära oodata. Pettumus oli suur kui ilmes, et sellel lool ei ole mitte mingit tegemist eelnevalt olemas olnud ja armastatud mänguga. Tegemist on hoopis täiesti eraldiseisva looga, millest kunagi ei ole mängu tehtud (kuigi võiks). Sellele vaatamata, ei eita film enda päritolu ning tegelikult see ei ole üldsegi mitte halb. Lugu, mida see animeeritud teos jutustab, on täiesti nauditav ning igas mõttes korraliku filmi vääriline. Kahjuks kaotas see palju sellega, et oli natukene omast ajast ees, mistõttu kadus filmiajalukku suurte kahjumitega ning halbade hinnangutega.
5. "Professor Layton and the Eternal Diva", 2009
Minu väike quilty pleasure on puzzle ja mõistatusmängud. Aja jooksul on tekkinud palju lemmikuid, kuid üks mäng üllatas mind. Professor Laytoni seiklused on väga lihtsa ülesehitusega, kuid võtab aega ja ajusid, et neid lahendada. Lõpuks ei ole võib-olla kõige parem mäng, kuid väga korralik elamus, mis suurepäraselt animatsioonina edasi antud. On kahju, et neid seikluseid ei ole rohkem ekraanile toodud, sest minu silmis on tegemist kaheksa punktilise animatsiooniga.
4. "Tekken: Blood Vengeance", 2011
Ei ole eriline saladus, et "Tekkeni" mänguseeria on minu suur lemmik, kuid animatsioonid ja filmid, mis sellest on tulnud, ei vääri mainimist. See kõik muutus, kui ilmus promona mõeldud suurejooneline animatsioon "Blood Vengeance". Film on paljudes aspektides väga hea ning suurepärane elamus, kuid selle juures suur miinus - film eeldab, et vaataja on tuttav "Tekkeni" universumiga, sest lugu jätkab sealt kui "Tekken Tag Tournament 2: Prolouge" pooleli jäi. Peale selle suure miinuse, on see vägagi hästi tehtud tükk filmikunsti.
Kes kunagi on mänginud neid kõige esimesi "Resident Evil" videomänge, mäletavad seda vaikust enne ehmatust kui koerad läbi akna hüppavad. Hirmurohke mänguseeria on olnud edukas nii undaval konsoolil kui suurel valgel kinolinal. Iga osa on omal kohal ning ei ürita olla midagi, mida nad olla ei suuda (v.a kuues osa). Igas mõttes keskmised filmid murravad vaataja südamesse, sest seal on juba ees armastus kuulsa mänguseeria vastu.
2. "Final Fantasy VII: Advent Children", 2005
Enimräägitud ja armastud mäng tervest "Final Fantasy" seeriast on osa VII. Peategelane Cloud on lahe ning Aeris armas. Selline tõeliselt hästi kirjutatud lugu, mis hiljem jätkus veel mitmes erinevas mängus. 2005. aastal jõudis ekraanile vägagi korralik animatsioon, mis tabas vähemalt osa seda eepilist "FFVII" õhustikku. Tunnistan, et eelnevad pettumused tegid mind selle konkreetse teose suhtes ettevaatlikuks, kuid asjata. Hea selle loo juures on see, et isegi kui ei tunne karaktereid, on võimalik seda nautida, kuid soovitan siiski ainult mängu austajatele.
1. "The King of Kong: A Fistful of Quarters", 2007
Noore poisina ei olnud mänge väga palju valida, seega iga proovitud mäng sai lõpuks korralikult lõpetatud. Usun, et iga teine inimene on elus vähemalt korra mänginud "Donkey Kong" nimelist mängu, mis on üpris keeruline ja raske mäng. Film räägib maailmarekordist, mis püsis 25 aastat. Väikese kooli õpetaja saatis video, kus tegi maailmarekordi suurelt üle. Samuti tõestas oskuseid koha peal, kuid juba samal päeval saabub video endiselt maailmarekordi omanikult, kus too teeb veelgi rohkem punkte. On alanud tõeline sõda selle mängu kuninga tiitlile. Väga ainulaadne ja hindega 9 hinnatud dokumentaalfilm suudab tabada videomängude sportlikku poolt ning seda, millist reaalset oskust vajab üks arvutimäng.
