Kati Saara Vatmanni tütar Brigita Murutar sünnitusele järgnenust: kasutades oma ema väljendit, oli "kaktus püksis"
Muusikust Brigita Murutar, kes tihti blogiski oma tegemistest kirjutab, võttis nüüd teemaks sünnituse. Oktoobris 20-aastasena esmakordselt emaks saanud naine hoiatab, et on oma kirjeldustes täiesti aus, mistõttu ei soovita järgnevat lugeda neil, kes verd ja muid “kehatoredusi” ei talu.
"Kui olin rase, siis ma ausalt öeldes väga ei mõelnud sellele, mis saab pärast sünnitust. Teadsin, et pärast sünnitust on keha tõenäoliselt hoopis teistsugune ja hell,” alustas naine meenutamist. “Minu jaoks tõi sünnitus täieliku eufooria, see aitas kõike kehaga toimuvat vaadata läbi lillede. Nüüd tagasi vaadates, mis enesetunne tegelikult oli ja mis kõik kehaga toimus, toob see endaga kaasa võpatuse või külmavärinad,” ei suuda naine toimunut senini unustada.
“Minu kõht ei olnud uskumatult suur peale sünnitust, aga mingisugune kõht ikka oli. Kõige veidram oli see, et see oli täiesti pehme, nagu seal poleks mitte kunagi mitte ühtegi lihast eksisteerinud. Kui ma 3-4 tundi peale sünnitust püsti üritasin tõusta, pidi Paul mind kõvasti toetama – sisikond ei saanud aru, mis kus olema peaks ja päris veider oli hingata. Ka kõhupealne nahk oli väga kare ja krobeline, sest eks ta oli kõvasti veninud ja teda oli veidi liiga palju."
Kuivõrd sünnituse käigus saab paratamatult kannatada ka auk, millest laps välja tuleb, ei hoidnud noor ema ka seda kirjeldades end tagasi: "Mind õmmeldi täpselt 1,5 tundi ja ma paranesin kuu aega. Õmblused kadusid ära paari nädalaga, seni oli, kasutades oma proua ema väljendit, kaktus püksis.
Kogu see hell olukord tähendas seda, et vetsus oli ebamugav käia ja ma käisin pesus vähemalt neli korda päevas, et põletikku ei tekiks. Verd tuleb palju ja nii veel päris mõnda aega. Haiglas anti mulle sidemed, mis oma suuruselt meenutasid pigem jõehobule mõelnud sidemeid, aga juba pärast vete puhkemist sain ma aru, et seda on vaja ja jääb vähekski! Vahetasin neid sidemeid umbes iga kahe tunni tagant ja ausalt öeldes ei oleks ma osanud arvata, et minust võib nii palju verd välja tulla ja samas võib jumala okei enesetunne olla."
"Keegi ei öelnud, et see lihtne on, välja arvatud mu ema, aga kuidagi peavad need lapsed siia ilma tulema ja iga laps on seda kuhjaga väärt," lõpetab Murutar oma meenutused, kuidas tema enda ema, kes on siia ilma viis last toonud, ei pea sünnitamist mingiks vägiteoks. "See kõik oli elamus, mis andis mulle tohutu kogemuse ja samas ka usku enesesse. Iga päev, mil meie väike tütar on meiega on kingitus, iga hetk on täis armastust, aitäh elu!" on noor ema igale hetkele tänulik.
