Režissöör Moonika Siimets debüütmängufilmist "Seltsimees laps": lähtekoht on enda südames olulist lugu rääkida
On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel – kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema. “Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,” on ema viimased sõnad, kui ta püssimeeste vahel ära viiakse.
Leelo püüabki kõigest väest hästi käituda, aga ema ei tule ikka koju. Nii sugeneb lapse hinge hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi. Mõistmatus aina süveneb, sest “heal” ja “halval” pole sellel segasel ajal justkui enam õiget tähendust. Miks on sinimustvalge ühtäkki keelatud? Kes on rahvavaenlane ja miks hirmus enkaveedeelane ümber nende kodu luusib? Kas pioneer olla on au- või häbiasi?
Selles kummalises kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ning aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab.
Moonika, kas sa pabistad ka, et "Seltsimees laps" on EV100 konkursi filmidest esimene, mis ekraanile jõuab – seda enam, et tegu on Leelo Tungla tähtsate tekstidega ja traagiliste ajaloosündmustega, mis on puudutanud peaaegu iga Eesti peret?
Ega mulle pole see kõik veel päriselt kohale jõudnud. Alguses, enne võtteid, tundsin küll tohutut vastutust; tekkis tunne, et osalen mingil spordivõistlusel, sest EV100 konkurss kestis ju nii kaua. Samas – kõik filmid, mis selle võistluse raames tulevad, on alguse saanud režissööri oma tahtest, mitte tellimustööd. Lugesin kunagi Leelo Tungla "Seltsimees last" ja see vapustas mind, olin mitu nädalat selle mõju all, ei saanud magada. Juba mitu aastat enne konkurssi oli tunne, et tahan seda lugu rääkida, ja mulle tundub, et samamoodi on ka teiste võidufilmide puhul. Lähtekoht pole mitte EV100 filmi teha, vaid enda südames olulist lugu rääkida. Tänu sellele on keskendumine ja pühendumine suurem, tegemine ilus ja puhas.
Loe täispikka intervjuud Areenist.
