Mart Raudsaar Hannes Võrno kummalisest saatest: lapsi ei tohiks panna olukorda, kus nad paistavad välja naeruväärsed
Eile läks eetrisse Hannes Võrno omanimeline saade, milles ta võõrustas ka 5-aastast Oliver Kõvaskit. Jutu käigus küsis ta muuhulgas Oliveri käest selle kohta, miks ei ole viisakas kasutada sõna "neeger", lisaks uuris ta, palju poiss eelmine aasta teenis ning miks teda presidendi vastuvõtule ei kutsutud. Veel päris Võrno ka, kuidas Oliver suhtus tema ema algatatud kampaaniasse, mis palju furoori tekitas ning kutsus seejärel inimesi üles kandma raha tema telesaate kontole, et ta saaks Oliveri Aafrikasse reisile viia ja talle suuri loomi näidata. Kuivõrd kõik see tekitas nii palju küsimusi, palusime abi Mart Raudsaarelt, kes on kogenud ajakirjanik ja ka õppejõud.
"Alustuseks ma tahan öelda, et emba-kumba või mõlemat korraga, oli see intervjuu halvasti ettevalmistatud või ta ei kuulanud, mida talle räägitakse," hindas Raudsaar Võrno sooritust.
Nimelt on Võrno küll meedias üsnagi vana kala, ent see teda ei päästnud. "Laste intervjueerimine on täiesti omaette nähtus. Loomulikult nagu me teame, peab see toimuma vanemate heakskiidul ja üldiselt ka juuresolekul. Kui me vaatame ajakirjanduse eetikakoodeksit, siis me näeme, mida ta ütleb nende inimeste kohta, sealhulgas ka laste kohta, kes ei ole vilunud meediasuhtlejad. Neid ei tohiks panna olukorda, kus nad paistavad välja naeruväärsed," on Raudsaar saatejuhi suhtes kriitiline.
"Poiss sai väga hästi hakkama ja tal pole põhjust tunda piinlikkust millegi üle, aga siin on küsimus loomulikult intervjueerijale, mis oli selle intervjuu eesmärk. Kui ma vaatan toimetaja pilguga sellele intervjuule, see läks huvitavaks alles lõpus. See oli igav, see venis, seal ei olnud tempot ja ta ei suutnud avada seda poissi, kuna see poiss on ju väga huvitav," leiab Raudsaar, et Oliverile pole midagi ette heita ning ta tuli olukorrast väga kenasti välja. "Kui intervjueerija küsib lapse käest küsimusi, peavad need olema kohased. Ei saa küsida tema käest niisuguseid küsimusi, millega isegi täiskasvanu jääb hätta. Me ei saa eeldada, et sealt tuleb filosoofiline traktaat."
"Seepärast ma küsingi, mis oli selle intervjuu eesmärk, näidata poisi lahedat ja toredat ja südamlikku isiksust või oli sellel mingi muu eesmärk," küsib Raudsaar ning nendib, et ilmselt ei oldud seda välja mõeldud. "Või oli see lihtsalt ette valmistamata, mida pean kõige tõenäolisemaks. Ta tulistas puusalt," arutles Raudsaar.
"See, et sa oled intervjueerinud sadat või tuhandet täiskasvanut, ei tähenda, et sama mudeliga võid sa peale minna lastele. Minu jaoks tekitas küsimuse, kas ta on ette valmistanud või mitte, see, et sellel intervjuul polnud fookust. Ma ei saanud midagi põnevat uut teada selle poisi kohta ja kui ta midagi huvitavat ütles, aga oli näha, et Hannes sellest aru ei saanud, siis ta libises üle," analüüsis Raudsaar, et tegu polnud dialoogiga ning Võrno pidanuks oma vestluskaaslaselt küsima, kui midagi jäi ebaselgeks.
Võrno algatas poisi Aafrikasse viimise heaks ka imeliku kampaania ning Raudsaare meelest on see veider. "See asi oli kummaline, me ei saa panna last olukorda, kus ta ei tea, mismoodi käituda. Ta tuli väga hästi sellest olukorrast välja. Müts maha!" kiidab Raudsaar noort intervjueeritavat, ent noomib Võrnot. "See oli ebaprofessionaalne. Ma küsin, mis oli selle fookus või oli see halvasti ette valmistatud."
Järgides vanasõna, kus viga näed laita, seal tule ja aita, palusime kogenud eksperdil Võrnole nõu anda. "Soovitan kahte asja, kõigepealt mõelda, mis on selle intervjuu eesmärk – mida sellega peaks näitama, kas arutlema võrdõiguslikkuse üle Eestis või neegriküsimuse üle. Laps ei saa sellistele asjadele vastata. Teiseks kuulata. Iga hea intervjueerija peab kuulama, mida intervjueeritav talle ütleb ja sealt edasi liikuma," andis Raudsaar näpunäiteid, kuidas Võrno ennast parandada saaks.
