Kui kinosaalis linastuse eel koha sisse võtsin, tabas mind kiiresti arusaam, et publik, peamiselt pubekatest (või pubekamõistuslikest) pungil, on juba treilerite ajal erakordselt häälekas ja elav. Sosistasin kaaslasele, et kardan – mitte sellepärast, et film võiks eriliselt hirmus olla, vaid just seetõttu, et elamusele on juba eos vesi peale lastud.