“Kadunud kiirtee” tutvustab vaatajale saksofonimängijast Fred Madisoni sünget eluteed. Fred on tüüpiline film noiri antikangelane, keda vaevab identiteedikriis ja kes näeb maailma tumedates toonides. Võib-olla tappis ta oma naise Renee, aga võib-olla ka mitte. Sellest teost annavad tunnistust ka mõistatuslikud videolindid, kuid lõplik tõde jääb selgusetuks.

Oodates surmaotsuse täideviimist, muutub Fred ootamatult nooreks meheks nimega Pete Dayton. Kui Pete vabastatakse, hakkavad tema ja Fredi teed kummalisel viisil ristuma. Juba filmi algusest on loo kulg mõneti ootamatu sisaldades endas keerdkäike ja narratiivi ebatraditsioonilist kulgu.

Film on läbi põimunud vägivallast, seksist ja üleüldiselt heidab kogu linateos pilgu elu tumedamale poolele, mille juurde kuuluvad Hollywoodi allmaailm, kahtlased tegelased, narkootikumid ja pornograafia.

“Kadunud kiirtee” on suurepärane näide tänapäevasest film noirist, mis toob esile erinevate tegelaste ja inimmõistuse müstilised, ent siiani lahendamata tahud.

Heidame aga pilgu filmidele, mis võisid David Lynchi inspireerida “Kadunud kiirtee” tegemisel. Lisaks võiksid film noiri ja Lynchi fännid ka järgnevaid filme kaeda, sest tõenäoliselt ei ammutanud Lynch nendest filmidest inspiratsiooni ainult “Kadunud kiirtee” tegemiseks.

“Meshes of the Afternoon” (1943

Avangard-klassikasse kuuluv Maya Dereni eksperimentaalfilm tutvustab vaatajale unenäoliseid kaadreid, mille keskmes on rõhutatud objektid: üks lill, võti, nuga. Rõhutatud on ka naise kodu oma arhitektuuriga. Mille käes piinleb naine ja mis võrgud teda vangistavad? Kas mees saab naisega kokku või ei?

“Meshes of the Afternoon” on tüüpiline näide transs-filmist, mille peategelane leiab end justkui ebaharilikust olukorrast, mis tekitab samal ajal ka ärevust. See on film, mis paneb vaataja mõtlema erinevatele sisemaailmadele, inimeste eludele ja identiteetidele. “Meshes of the Afternoon” kestab vaid 18 minutit.

“Detour” (1945)

Lynchi linateosest võib vaataja ära tunda mitmeid kohti, mis on iseloomulikud režissöör Edgar Ulmeri käe all valminud filmile “Detour”, mis keskendub mitme ööklubis töötava muusiku keerulistele inimsuhetele. Filmi keskmes on Al Robertsi (Tom Neal) identiteedi-, raha- ja suhteprobleemid, mille lisanduvad ka halvad otsused sünge keskkond.

“Kiss Me Deadly” (1955)

See on film, mida võiks kirjeldada hingematvalt jõhkra, pilkava ja vaimukana. Kahtlemata oli see linateos valmimise ajal ajast ees ja seda võib pidada film noir žanri klassikaliseks näiteks. "Kiss Me Deadly" juures kasutatakse heli ebatraditsioonilisel viisil ja omavahel kõrvutatakse erinevaid toone küllaltki tavapäratul moel. Võiks isegi öelda, et heli kasutamine on filmis “Kiss Me Deadly” väga iseloomulik sellele, kuidas Lynch mängib heliga erinevates filmides.

Mis filmis juhtub? Los Angelese eradetektiiv Mike Hammer (Meeker) annab ühel öösel küüti Christinale (Leachman), kes jookseb hirmunult tee ääres. Peagi paisatakse eradetektiivi auto teelt, ta lüüakse uimaseks ja Christinat piinatakse kõige julmemal kombel, et temalt informatsiooni välja pigistada. Hiljem pannakse Mike ja Christina autosse ning lükatakse kaljult alla. Mike ärkab haiglas ja saab teada, et Christina on surnud. Tal soovitatakse juhtumist loobuda, kuid mees taipab, et asjast on huvitatud FBI ning näeb võimalust kõvasti raha teenida. Ta asubki koos Veldaga (Cooper) ja oma mehaanikust sõbra Nickiga (Dennis) uurima tagamaid, miks Christina tapeti.

“Vertigo” (1958)

Alfred Hitchcocki põnevikus usub endine politseinik Scottie (James Stewart), et põhjustas oma kõrgusekartuse tõttu kolleegi surma. Seepärast jahib ta eradetektiivina nüüd ainult abielurikkujaid. Kui talle tehakse ülesandeks jälitada paranoia all kannatavat Madeleine´i (Kim Novak), väljub olukord kontrolli alt. Jälitatav läheb kirikutorni ja kukutab end surnuks. Kuid mõni aeg hiljem kohtub Scottie naisega, kes näeb täpselt samasugune välja nagu Madeleine.

Filmis koorub lugeja jaoks nähtavale meestegelaste kinnisidee naiskarakterite osas. Teisisõnu defineeritakse naisi teiste meeste kaudu. Samas pole ükski naine tavapärane, vaid nad esindavad erinevaid naiste seas levivaid ideaale nagu näiteks femme fatale.

“Images” (1972)

Tegemist on Robert Altmani eksperimentaal-psühholoogilise õudusdraamaga jõukast koduperenaisest ja lasteraamatute autorist Cathrynist (Susannah York), kes hakkab ühel päeval saama hirmuäratavaid telefonikõnesid. See on vaid algus süvenevale hullumeelsusele. Carhtyrnit hakkavad jälitama deemonid, kes on kõigest kujutised: naise psühhoosi judinaid tekitav vili. Cathryn võitleb kahe reaalsuse vahel saamaks aru, mis on päris ja mis mitte. Tõenäoliselt inspireeris Lynchi tõe ja loogika vahel kaduma kippuv piir, mille käes vaevlevad ka erinevad tegelased tema filmides.

Režissöör David Lynch osaleb ka näitleja John Carroll Lynchi debüütmängufilmis "Lucky".

Allikas: bfi.org.uk, filmiveeb.ee

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid