ARVUSTUS | "Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus" pakub täpselt seda, mida reklaamitakse
"Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus" ("Pacific Rim: Uprising") on järg 2013. aastal linastunud Guillermo del Toro filmile "Vaikse ookeani võitlus“ ("Pacific Rim"). Suured ja võimsad koletised Kajiud on sisenenud maailmaruumi ning inimkond leiutab gigantsed robotid Jäägerid, mida juhivad tavapäraselt kaks pilooti, kelle mõistused peavad olema omavahel ühendatud, et mehitatud robothiiglased tõhusalt töötaksid. Esimene kord anti koletistele peksa, kuid nüüd on nad tagasi uue režissööri käe all valminud järjes, mis üritab tõestada, et tegu on elujõulise frantsiisiga.
"Vaikse ookeani võitluse" teine osa on täpselt see, mida ootasin. Hea oleks, kui enne teist oleks esimene nähtud, aga kui ei ole, siis pole hullu, sest filmi eesmärk on olla võimalikult efektirohke ja sisuga väga pead vaevama ei pea. Samas filmi esimene pool venib, sest märulit ei saadud korralikult käima. Igav hakkas. Vähem nalja ja rohkem möllu!
Teises osas ei juhtu ka midagi nii märkimisväärset, sest idee on ikka sama. Kajiud ründavad ja hiigelrobotid astuvad neile vastu. Esimesest osast jäi eredalt meelde koht, kus üks Jäägeritest lõi suure laevaga Kajiule vastu vahtimist. See oli kuidagi eriti eepiline ja lahe kaader. Uues osas sellist kohta kahjuks pole. Kõik tundus ühtlaselt "lahe" ja efektirohke. Võimalik, et esimene osa oligi mõjusam, kuna siis oli tegu ju millegi uuega ning kui olid juba enne "Godzilla" või "Transformerite" fänn, siis meeldis ka "Vaikse ookeani võitlus".
Tooksin välja veel ilmselge võrdlusmomendi Jaapani ulme ja animega ning seriaaliga "Ultraman", sest ka viimases oli teemaks, kuidas Ultraman alati saabus, kui Maad ründas koletu monstrum. Selles suhtes on "Vaikse ookeani võitlus" vist tõeline Jaapani unistus. Väga tugevalt on neid elemente sisse toodud nii esimeses kui ka teises filmis ja kui mõlemad oleksid tehtud odava otsa linateostena, siis oleks siit üks tõeline soperdis väljunud.
Kõige parem on kinno minna ilma eelarvamuseta, sest kui pole enne selliseid filme palju vaadanud võib see isegi jätta kustumatu mulje. Tegelikult annabki see ülevaate, milliseid efekte on võimalik toota. See on lõbus vaatamine, kui asju liiga tõsiselt ei võta. Siin pole vaja süveneda ega tegelastele liigselt kaasa elada – naudi, mida suur ekraan pakub ja mida suurem ekraan, seda parem. Osade filmide kohta kohe peab ütlema kinofilm. Suurel ekraanil näevad efektid kõige paremad välja ning ilmselt paari aasta pärast ostab vaataja kuskilt säästuletist omale allahinnatud DVD või Blu-ray.
Jah, siin on ka mõned meeldejäävad inimtegelased, aga needki kustuvad ja järele jäävad vaid efektid. Inimtegelastest meeldis vast kõige enam John Boyega tegelaskuju Jake ja Cailee Spaeny kehastatud Amarana. See uus nägu filmimaastikul peab küll lähiajal korralikult särama lööma, sest Spaeny tegi suurepärase ja väga tugeva rolli. See kõik oli muljetavaldav nii noore ja talendika inimese poolt. Samuti oli karismaatiline Boyega (kohati hakkab ta meenutama tõusva tähena noort versiooni Denzel Washingtonist). Need kaks näitlejat jäid ka siit kõige enam meelde. Unustasin kiirelt Scott Eastwoodi olemasolu ja isegi pahakurja mänginud Charlie Day ei suutnud erilist muljet jätta. Talle sobivad tola rollid, aga seekord jäi kuidagi kuivaks. Tema tegelaskuju kulus filmi jooksul ära – kõik, millega või kellega mees tegeleb, oli suhteliselt läbinähtav.
"Vaikse ookeani võitluse" järg on tore ulmemärul, ent ei enamat. Efekte vaadelda on muidugi kinos hea ja kes viitsikski oodata, millal see ükskord teleekraanile jõuab. Meelelahutust saab täie raha eest. Samuti meeldib ilmselt see ka paljudele noorematele vaatajatele. Siinkohal polnud ka midagi nii väga hirmsat. Vahepeal meenus filmi ajal veel lisaks "Transformeritele" ka "Power Rangerid" ning kohati meenutas see ka videomängu või mõnda demo, kus paisatakse kõik korraga ekraanile.
Loodan, et kolmandat osa ei tehta, ehkki kardan, et hiiglaslike robotite ja Kajiude mänguasjade müügiks on vaja välja anda ka erinevaid kujukesi, seega rahalises mõttes tasuks kolmanda tegemine ära. Kokkuvõttes jäin rahule, kuid esimese osa toona uudne idee oli kuidagi mõjusam. Võimalik, et see on tingitud ka liigselt sarnaste filmide vaatamisest. Üle pika aja kinos sellist filmi vaadata on aga kindlasti võimas elamus. Hollywood ei väsi vist kunagi selliseid filme tegemast.
Kui palju raha kuluks Eestis, et midagi sarnast teha? Siinkohal tekkis ka mõte, et millal valmib esimene kodumaine täispikk 3D mängufilm? "Klassikokkutulek 3" võiks ju küll olla 3D formaadis – siis saaks Genka loopida näiteks raamatuid või plaate ja need lendaksid otse publikusse. Senikaua on meil "Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus“ stiilis filmid, mis ei paku vaatajale emotsioone, vaid efekte.
