Hüvasti, Maria! Traagiline tõde "Litside" kangelanna hukkumisest

Eile said televaatajad kaasa elada ajaloolise draamasarja “Litsid” siiani kõige traagilisemale episoodile — inimeste loole, kes vaid mõned päevad enne 1940. aasta juunipööret üritasid meeleheitlikult Eestist põgeneda, et mõnes neutraalses riigis niikaua oodata, kuni oht Eestis hajub. Kahjuks ei saabunud seda aega järgmise poole sajandi jooksul.

Millised ajaloolised sündmused olid nähtud episoodi aluseks? Sarja autor Mart Sander rääkis Publikule, et 14. juunil 1940 oli eestlastele juba selge, et näiline rahu ja iseseisvus hävitatakse loetud päevade jooksul.

Eesti iseseisvuse viimased tunnid

“Seda, et Nõukogude Venemaa ja Natsi-Saksamaa on Euroopa omavahel ära jaganud, mõistsid kõik. Kui sama päeva hommikul võis välismaa raadiojaamadest kuulda, et Pariis oli “veretult” sakslastele üle antud, taibati, et vaikiva kokkuleppe alusel haukab Stalin nüüd oma suutäie — Eesti, Läti ja Leedu,” sõnas Sander.

Stalin kartis, et Baltimaade presidendid üritavad välismaale põgeneda (tal oli õigus, Leedu presidendil see ka õnnestus). Sellepärast hakkas Eestis kehtima õhu- ja mereblokaad, millest Eestit ametlikult ei informeeritud. 14. juunil keelati Eesti kodanikele piletite väljastamine välismaale lahkuvatele laevadele ja lennukitele.

Kell 13.54 tõusis Ülemiste lennuväljalt õhku Soome lennukompanii Aero lennuk Kaleva, sihiks Helsingi. See oli oma aja Euroopa kõige populaarsem reisilennuk, Saksamaal toodetud Junkers 52. Sel äreval päeval kohtusid lennukis väga erineva taustaga inimesed. Olid mõned ärimehed (või spioonid) Rootsist ja Saksamaalt, oli isa matustele sõitev abielu kaudu Eesti kodanikuks saanud noor naine. Ja olid kolm suurte saladustega meest — diplomaatilised kullerid. Kas olid prantslased, kes olid just tulnud Moskvast, salajastelt läbirääkimistelt Prantsusmaa ja Nõukogude Venemaa võimalikust relvavendlusest Saksamaa vastu. Kolmas oli noor ja nägus ameeriklane, kes oma 27 eluaasta juures oli juba kogenud mängija poliitiliste salasepitsuste areenil: ta oli töötanud USA saatkonnas Moskvas, sealt aga kolinud saatkonda Helsingis. Teda on tituleeritud küll krüptoloogiks, küll kulleriks.

1939. aasta sügisest viibis ta mitmel korral Tallinnas; novembri viimasel päeval alanud ja järgmise aasta märtsis lõppenud Talvesõja ajal ta siia ei saanud. Kevadsuvel oli selge, et Nõukogude Liit neelab Baltimaad alla ning Henryst sai see, kes pidi hulga tähtsaid dokumente siit minema toimetama. Romaanis ja seriaalis viib ta endaga kaasa Maria, keda ta kohtab sügisel proua Kuke härrasteklubis ning kellesse lootusetult armub.

Saatuslik lend

Kell 14.05, kui lennuk oli vaid kümmekond minutit õhus olnud ning läheneti Keri saare tuletornile, ilmusid nähtavale kaks vene torpeedopommitajat DB-37. Mis täpselt toimus, jääb meile saladuseks — sellest ei rääkinud hiljem ükski osapool. Vene lennukid avasid tule ning Kaleva sööstis lainetesse. Õnnetust pealt näinud ja hukkumiskohale appi rutanud eesti kalurite raportite järgi kerkis peagi veest nõukogude allveelaev ning konfiskeeris kõik pinnale tõusnud esemed, mis kalurid olid paati korjanud. Siin lõpeb ametlik info Kalevast.

Uudiseid reisilennuki allatulistamisest peaaegu ei ilmunud. Eesti ajalehtedes ilmub järgmisel päeval (teisel leheküljel) väike uudis: “Helsinki, 14.06. Soome reisilennuk “Kaleva” kukkus täna alla lennul Tallinnast Helsingisse. Seejuures sai 10 isikut surma.” Keeruline poliitiline olukord ei lubanud ei Eesti ega Soome meedial toimunust midagi rääkida. USA lugejaid informeeriti “Time Magazine’i” vahendusel: “Surnud: Henry W. Antheil Jr., 27, USA Helsingi saatkonna atašee, tuntud helilooja George Antheili noorem vend; kui Soome reisilennuk, millega ta Tallinnast (Eesti) Helsingisse lendas, saladuslikel asjaoludel kõrgel õhus plahvatas ja Soome lahte sööstis.”.

Seda et Nõukogude pool asja mitte üksnes maha vaikis, vaid pikkadeks aastateks täiesti olematuks tunnistas, ei pea vist ütlemagi. Alles aastal 1988 ilmunud mälestusteraamatus “Kolme mere kohal” tahab DB-37 pardalaskur Pjotr Hohlov lisada oma kontole võimalikult palju “töövõite” (millede hulka kuulub Helsingi pommitamine sõja esimesel päeval, 30.novembril 1939 ja Berliini esimene pommitamine 13. augustil 1941). Seal ta paljastabki kiivalt varjatud saladuse, kui kiitleb, et tulistas alla “blokaadimurdja” Junkersi. Sündmus lükatakse sihilikult nädala võrra edasi — et jätta muljet, et Junkers üritas põgeneda juba NSVL poolt okupeeritud Eestist ja et selle allatulistamine oli “õigustatud”.

Miks pidi reisilennuk kaduma?

Kaleva allatulistamist on palju uuritud ja mitmeid huvitavaid teooriaid esitatud. Reis oli plaanipärane, seega oleks lennuväljal patrullinud Nõukogude jõud võinud lennuki lihtsalt siia jääma sundida. Miks oli vaja lubada sel õhku tõusta, et siis see koos reisijatega hävitada?

Lisaks teooriale, et Stalin pidas tõenäoliseks president Pätsi põgenemist, leidub teisigi huvitavaid. Ühe alusel tuli kaotada ära kõik jäljed prantsuse diplomaatide läbirääkimistest: on võimalik, et Stalin lubas oma liitlase, Saksamaa, selja taga Prantsusmaale abi, kui Prantsumaa tunnustab Rumeenia alade annekteerimist. Kuid keegi ei teadnud, et 14. juuni hommikul marsivad Saksa väed Pariisi. Kui diplomaatide käes olevad dokumendid langevad nüüd Hitleri kätte, siis on Stalini reetlik käik viimasele selge. Seda ei tohtinud lasta juhtuda.

Kõige rohkem on aga kahtlustatud Henry Antheili saladuslikku pagasit. Mida toimetas ta Helsingisse? Kas andmeid Nõukogude väeüksuste kohta, mida ta sai Eesti kindralstaabist? See on teooria, mis tõstis pead juba 1940. aasta juunis, kui USA ajaleht “The Voice of Broadway” kirjutas, et Antheilil oli ilmselt plahvatusohtlikku siseinfot Vene-Saksa (ehk siis Molotov-Ribbentropi) pakti kohta.

Kaleva piloodi Bo von Willebrandi poeg, Carl-Frederik Geust, pooldab teooriat, mille alusel Henry Antheili volitati viima Eestist välja Eesti Keskpanga varjul hoitud kullavarusid — Eesti kapital voolas juba Moskvasse, Inglise ja Rootsi pangad aga eelistasid pidada läbirääkimisi mitte häviva väikeriigi, vaid massiivse suurvõimu esindajatega. Lennukil oli kokku 227 kilo diplomaatilist pagasit, mida Nõukogude struktuurid ei tohtinud kontrollida. Üks kullakang kaalub 12,4 kilo ning sellise kangi turuväärtus on tänases valuutas 420 794 eurot. Kui palju kullakange võis olla diplomaatilise posti sekka peidetud?

Salapärane kümnes reisija

16. juunil 1940 toodi ajalehtedes — niisamuti vaid kuivas ametlikus teadaandes — ära hukkunute nimed. Nüüd oli neid vaid üheksa. Kuhu kadus aga kümnes, keda mainiti esimeses ametlikus uudises?

On see võimalik, et lennukis oli veel keegi — keegi, kelle surnukeha tõsteti koheselt koos lennukirusudega pinnale, kuid keda hiljem reisijate nimekirja järgi enam tuvastada ei õnnestunud? Ning kelle saatuseks sai see, mis Nõukogude võimu jaoks lahendas miljonite inimeste “probleemi“ — mahavaikimine?

“Maria, armunud neiu, keda sõjaväntsutused olid toonud Inglismaalt tagasi Eestisse ja keda kõikeneelav armastus nüüd koos oma kallimaga Eestist võõrsile sundis, on minu fantaasia vili. Kuid ta sümboliseerib kõiki neid, keda võõrvõimud oma kodust põgenema sundisid ning kes ei jõudnud iialgi sihile, leides oma nimetu haua võõras mullas või vees. Henryt aga on Ameerika meedia mitmel puhul nimetanud „Külma sõja esimeseks ohvriks,” lõpetas Sander kurva episoodi kokkuvõtte.