ARVUSTUS | Õudusfilm "Veronica" poeb märkamatult vaataja naha alla
"Verónica" on kiiresti poleemikat tekitanud kui linateos, mida Netflixi kasutajad lõpuni vaadata ei suuda. Õnneks mitte seetõttu, et film niivõrd kehv oleks – tituleeritud on seda pigem enneolematult õudseks tükiks. Ja kuna tegemist on õudusfilmiga, on "õudne" ilmselt uhkeim kiidusõna, mida filmile üldse anda saab.
Alustuseks võib pisut nokkida. Väidetavalt põhineb "Verónica" tõestisündinud lool (nagu praktiliselt iga teinegi õudukas, mille keskmes vaimud või seestumine), ehkki kui täpsemalt uurima hakata, on too "tõestisündinud" osa isegi marginaalsem, kui filmist paistab. Nimelt algab teos hädaabikõnega, millele järgneb politseimehe (loe: tõsiseltvõetava inimese) sattumine üleloomulike sündmuste keskmesse – see annab justkui tunnistust, et vähemalt väikegi osa tegevustikust on saanud autoriteedi kinnituse.
Reaalsuses ükski politseinik aga nimitegelasega (kelle nimi oli tegelikult hoopis Estefania) ei kohtunud. Tõsi küll, mingisugune politseiametnik lõpuks paranähtustele alla kirjutas, aga sel pole filmis kujutatud seestumisega olulist pistmist. Nii et tegemist pole isegi selle (väidetava) looga, mida Estefania pere ja ülejäänud asjaosalised on jutustanud, ammugi siis veel tõestisündinud looga.
Kui valelik reklaamitrikk (mis, tõsi küll, minu peal töötas) kõrvale jätta, on "Verónica" igati korralik õudusfilm. Erakordselt hirmus ta pole, arvaku need Netflixi kasutajad mida tahes, kuid jameswanilikult põnev ja stiilne on ta küll. Maitsekas veel pealekauba, retro nii visuaalis kui audios: peategelase kõrvaklappides mängib hispaaniakeelne 90ndate rokk. Kusjuures filmi tegevustik leiab aset 1991. aastal, nii et lõpuks on võimalus nostalgitseda ka üheksakümnendate lastel.
Wani stiili aimatakse järgi igal sammul, nii sisus kui vormis, ehkki temalikku intensiivsust siin eriti ei kohta. Mitte et vajagi oleks – "Verónica" põleb oma alamžanri kohta võrdlemisi aeglaselt ja väikese leegiga, kuid lõpuks riskib vaataja ikkagi vähemalt III astme põletushaavadega – film töötab. Ameeriklased tegid paar aastat tagasi midagi sarnast filmiga "See jälitab sind" ("It Follows"): too on samuti üks vaikne ja aeglasevõitu teos, mis märkamatult naha alla poeb.
Süžeega "Verónica" stampe ei murra – paberil on tegemist täpselt samasuguse kummitusõudukaga, nagu me neid lademetes näinud oleme. Tõsi küll, stsenaarium on vähemasti selles mõttes asjalik, et tegelased on väga korralikult välja tahutud ega lange tüütute žanriklišeede ohvriks, sisu aga midagi uut ei paku.
Siiski ei tundnud ma hetkekski, et ühegi žanrikonventsiooni taaskohtamine mulle vastukarva käinuks, pigem mõjub see kõik kuidagi naturaalselt. Noh, umbes nagu "Kurja kutsumine" ("The Conjuring"), mis polnud ideeliselt suurt enamat kui klišeepundar – alles Wani väljapeetud režii kaudu vooliti see vaat et perfektseks klassikaliseks õudusfilmiks. Küllap annab Paco Plaza ("[Rec]") aastatepikkune õudusfilmikarjäär heas mõttes tunda – režissööri žanritunnetus on võrratu.
Netflixis on film kättesaadav olnud juba veebruari lõpust, täieliku elamuse saamiseks tuleb aga sõita Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile.
