Filmimaailma näpunäited: millest alustada, kui sind huvitab režissöör David Lynchi looming

Filmimaailm on suur ja lai. Kui ühtäkki oled lummatud mõne näitleja või režissööri tööst, siis tekib alati küsimus - milest alustada? Siin on mõned näpunäiteid, kuidas viia end kurssi tunnustatud filmirežissööri David Lynchi loominguga.

Miks enese kurssi viimine David Lynchi töödega võib esialgu pisut keeruliseks osutuda?

Esiteks on David Lynchi looming kergelt öeldes sürrealistlik. See on justkui sisenemine mingisse müstilisse unenäomaailma, milles pole ükski asi päris nii nagu esialgu tundub. Lynchi looming pole inimestele, kes võtavad kõike sõna-sõnalt või nii nagu pealtnäha paistab.

Lynch on tegutsenud viimase 40 aasta jooksul ja tema loomingusse kuulub mitmeid märkimisväärseid linateoseid, kaasa arvatud 90ndate hittsari “Twin Peaks”, mis võitis miljonite fännide südamed.

Võib öelda, et Lynchi looming heidab pilgu elu süngemale poolele, millele lisab vürtsi pisut teistsugune muusikavalik ja kaadrid igapäevastest asjadest, millest suudetakse luua veidi müstiline, ent kiiksuga kuvand. Kujutagem näiteks ette vaikset ja pealtnäha hästi tavaliselt Ameerika väikelinna. Võib jääda petlik esmamulje, et seal ei toimu midagi, kuid tegelikult on iga inimene omamoodi veider. Ei saaks öelda, et kõigil on mingi kiivalt hoitud saladus, vaid pigem peituvad igas karakteris mingid veidrused. Selleks võib olla isegi tavapäratu tavapärasus.

Lynchi loodud karakterid heidavad pilgu tavapärase inimese sisemaailma, vaadeldes hirme ja ihasid. Võib-olla peitubki Lynchi geniaalsus muuta äärmiselt tavapärane millekski põnevaks, mille juures on omamoodi kiiks. Samas üritab Lynch aga lahendada inimestes peituvaid müsteeriume, tekitades sealjuures mittelineaarse filminarratiivi. Teisisõnu peab filmivaataja ootama teose lõppu, et üldse mingigi pilt kokku panna.

Seetõttu võib vaataja end sageli avastada olukorrast, milles ta proovib filmi kulgu enese jaoks lahti mõtestada. Kuna kogu tõde võib selguda aga alles filmi lõpus, siis tasub lasta enda lõdvaks ja nautida kogu protsessi.

Näiteks saab Lynchi avangardilikus filmidebüüdis “Kustukummipea” (“Eraserhead”) vaataja tuttavaks prinditehases töötava Henry Spenceri suure murega: tõenäolisest juhusuhtest sündinud naine jäi rasedaks, nüüd on vaja abielluda, koos elada ja laps üles kasvata. Filmi kulg ei ole aga pealtnäha niivõrd lihtne, sest kogu narratiiv on edasi antud läbi mitmete metafooride ja muude kujundlike näidetena, mis võivad vaataja jätta esialgu täielikku segadusse.

Samas on Lynchi filmid eelkõige tuntud ka selle poolest, et nende mõtestamine jääb vaatajale. Teisisõnu ei oota Lynch, et vaataja mõtestaks filmi osadena lahti, vaid ta annab igale vaatajale võimaluse analüüsida filmi vastavalt enda arusaamale. Pigem on Lynch seda tüüpi režissöör, kes muudab linateose nii visuaalselt kui ka heliliselt põnevaks.

Millest on kõige parem alustada? Kahtlemata “Twin Peaks”.

Kuigi Lynch on eelkõige tuntud filmide poolest, siis ta sai pigem populaarseks teleseriaaliga “Twin Peaks”, mis kestis 1990-1991. Eelmisel aastal vändati ka sarja kolmas hooaeg.

Sarja esimene hooaeg tutvustab Washingtoni osariigi väikelinna, kus on toimunud ühe pealtnäha tavalise tütarlapse mõrv. Kogu väikelinn tundub pealtnäha süütu: kõik on ju kohutavalt tavalised, ent samas on igas karakteris mingi isikupärane joon, mis muudab ta silmapaistvaks ja eriliseks.

Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on mingi tüüpilise krimisarjaga, kuid kaugeltki sellest. Lynchi “Twin Peaks” on märkimisväärne, sest see kujutab küll tüüpilise väikelinna elu, ent toob iga tegelase puhul esile tema kiiksud. Need tuuakse vaataja ette pisut humoorikas võtmes, mis paneb nägema küllaltki tüüpilisi asju tavapärasest erinevana. Näiteks on kaadri fookuses mingi ese või inimese emotsioon natuke pikemalt, kui oleme harjunud nägema.

Teatav salapära võib peituda ka tegelaste dialoogides. Kõik on omavahel seotud: millest räägitakse, mida tehakse, kuhu minnakse. Kuigi kogu kompott võib alguses tunduda pisut imelik, siis on sellel oma võlu. See viib vaataja mingile hoopis teistsugusele teekonnale, mis on pealtnäha tavapärane, aga mida esitletakse tüüpilisest erinevas võtmes. Kõige paremini saab Lynchi stiilist aimu siis, kui vaatad ise mõnda tema teost.

Kui “Twin Peaks” ei tundu nii põnev, siis võib alustada ka filmidest “Mulholland Drive”, “Lost Highway” või “Blue Velvet”.

“Blue Velveti” tegevus toimub pealtnäha tuttavlikus Ameerika väikelinnas. Noor koolipoiss Jeffrey Beaumont (Kyle MacLachlan) leiab inimkõrva ja asja uurima hakates, avastab ta linna põrandaaluse pahupoole, kus lokkab prostitutsioon, vägivald ja perverssus. Suutmata oma uudishimu taltsutada, mässib Jeff end kauni lauljanna Dorothy Vallensi (Isabella Rossellini) ja psühhopaat Frank Boothi (Dennis Hopper) vahelisse konflikti.

Film on väga iseloomulik Lynchi stiilile. Seal on femme fatale, müsteeriumid, mitmel tasandil kulgevad teemad ja pealtnäha peatamatu kurikael. Filmiteoreetik Laura Mulvey arvates on filmi peategelase Jeffrey puhul tunda midagi sarnast Oidipuse kompleksile. Jeffrey näeb Dorothy Vallensit mingil määral kui emafiguuri, ent samas on temasse armunud. Vägivaldne isafiguur Frank on aga pidevalt eest, mistõttu on Jeffrey tema peale kade.

Kui “Blue Velvet” on vaadatud ja tunne on endiselt selline, et Lynch on üks vinge kuju, sest ta suudab vändata filme, mis on salapärased, müstilised ja mittekorrapärase narratiiviga, siis edasi võib vaadata kõike tema repertuaarist.

Millest mitte alustada?

1984. aastal ilmus Lynchilt ulmefilm nimega “Dune”, mis on režissööri enda arust läbikukkumine. Filmi peavad läbikukkumiseks ka erinevad kriitikud ja samuti tõi see oodatust vähem raha sisse. Seetõttu ei tasu Lynchi loominguga tutvumist alustada selle filmiga, sest see ei anna päris selget pilti Lynchi stiilist, mille järgi teda kõige paremini tuntakse.

1980. aasta linastus film nimega “The Elephant Man”, milles mängis peaosa Sir Anthony Hopkins. Loo keskmes on mees, keda kutsutakse suurte kasvajate tõttu Elevantmeheks. Teda näidatakse tsirkuses nagu puurilooma ja ta on igasuguse väärikuse kaotanud. Kuna film on pigem südantlõhestav melodraama, siis ei anna see samuti päris täpselt edasi Lynchi tegelikku stiili. Film pole halb, aga pigem teistest liialt eristuv.

Lisaks ei tasu alustada ka filmist “Twin Peaks: Fire Walk with Me”, mis on sarja “Twin Peaks” eellugu. Kuna see ilmus peale sarja, siis oleks asjalikum enne sari ära vaadata. Võib-olla pole hea idee alustada ka filmist “Inland Empire”. Kuigi see on väga Lynchilik, siis on see pisut tüüpilisest Lynchi teosest süngem ja kolm tundi pikk. Samuti võiks vaadata filme “On the Air”, “Hotel Room” ja “Rabbits” siis, kui Lynchi filmidega on juba mingi kogemus.

Samas ei saa öelda, et kui keegi vaataks mõnd eelmainitud filmidest esimesena, siis talle Lynch ei meeldi ja kui ta alustab “Twin Peaksiga”, siis saab Lynchist tema lemmikrežissöör. Maitsed on erinevad ja iga Lynchi film on temanäoline. Lihtsalt vahel tasub alustada pisut mahedamast asjast ja alles siis liikuda edasi raskemateni.

Allikas: bfi.org.uk