"Kodutundest" abi saanud suurpere ema Marina: loodan, et saan hakkama ja Signe ei pea pettuma. Isegi teisel pool
Marinalt küsides, millised tunded teda Signe lahkumisest kuuldes valdasid, jääb ta napisõnaliseks. "Isegi mu kõige noorem laps hakkas nutma. Hädavaevu suutsin (nuttu, toim) tagasi hoida," lausub ta. "Aga see on ikka selline moment, et ajab nutma. Esimene emotsioon oli see, et (ohkab) ei oskagi seletada seda," räägib naine läbielatud emotsioonist.
Marina ei suutnud äsjaloetud uudist uskuda. "Pole võimalik! Mismoodi juhtub inimesega, kes on sind nii palju aidanud, inimesi ja kõiki. Ja nii hea ja vastutulelik ja nii sõbralik, kuidas saab selline asi üldse juhtuda. Momentaalne lein," tunnistab naine. "Ma arvan, et leinavad kõik inimesed," lisab ta.
Autoõnnetusest kuuldes sai Marina suure šoki osaliseks. "Mulle kirjutasid kohe päris paljud tuttavad, et kas ma seda uudist nägin. Ma muidugi nägin," ütleb Marina, kelle jaoks ei olnud üllatav, et õnnetus just sellel teelõigul juhtus. Teelõik on naise sõnul ohtlik olnud kogu aeg. "Kuna ma ise sõidan ka Tartu vahet ja ma näen seda liiklust, seal on neid õnnetusi ennegi juhtunud igasuguseid. Aga muidugi, kui ma nägin pilte, mis autost järgi jäi pani see kõvasti mõtlema, et mis nüüd saab…"
Naise sõnul ei näinud ta esialgu uudises, et Signe raskes seisus oleks. "Oli lihtsalt kirjas, et raske avarii oli. Et ta koomas oleks, seda alguses kirjas ei olnud. Siis oligi see lootus, et äkki läks õnnelikult see õnnetus," lausub ta. "Kõrvalistuja kohal oli kõik lömmis aga juhi koht oli natukene tervem. Oli lootus, et äkki ta pääses."
Kuidas teie pere suhtlus Signega alguse sai?
Meie suhtlus sai alguse mu enda tütrest Karinast. Tema kirjutas kunagi “Kodutundele” ja siis “Kodutunne” käis eelmise aasta sügisel septembris külas. Ja siis ma puutusin Signega esimest korda kokku.
Missugune oli teie esmamulje Signest?
Esiteks ta mõtles hästi palju sellele, et kui palju ta suudab aidata teisi. Küll läbi raskuste, aga et nad suudavad. Ja ta mõtles alati meeskonnana. Ta ei mõelnud kunagi, et “Ah, sa elad vaesemalt või raskemini ja teine elab natukene paremini…”
Ta vaatas kõike läbi laste silmade. Et mida laps näeks, mida oleks vaja. Esimene kohtumine oli juba selline hästi-hästi ärev ja minu jaoks olid kaamerad ja sellised asjad veidi hirmutavad. Aga ta suutis mind nii hästi maha rahustada, et see tundus kõik nii loomulik.
Milliste sõnadega te teda kirjeldaksite?
Ta oli niivõrd hea, et tegelikult tema jaoks sõnu ei olegi. Kes ei ole temaga kokku puutunud võivad teda kirjeldada sõnadega, aga need kes on puutunud — selle jaoks ei ole sõnu.
Kuidas teie suhtlus omavahel sujus?
Nagu kaks sõbrannat. Ta kuulas ja samas suutis lohutada ja anda nõu. Ta ütles: “Ära kunagi lase pead norgu. Kukud, aga tõuse püsti ja mine edasi.“
Kui palju te suhtlesite enne saadet, saate ajal, pärast saadet?
Enne saadet suhtlesime septembris ühe päeva, kuna ma lootsin, et saab üks teine pere abi, sest ma teadsin, et see teine pere on halvemas olukorras.
Hoidsin pöialt, et teine pere saaks. Saigi. Ja ma üldse ei arvestanud sellega, et minule tuleb ka abi. Ikka on nii, et vaatad, et kuidagi saab ikka hakkama. Mõnel on tõesti palju hullemad olukorrad kui sul endal ja siis kui nad mulle veebruari algul helistasid, et nad tulevad oli see minu jaoks muidugi üllatus ja šokk.
Siis leppisime päeva kokku millal nad tulevad ja sellest päevast alates suhtlesime Signega igapäevaselt. Siis kui intervjuu päev, veetsime terve päeva Signega koos ja pärast saadet pole me enam saanud suhelda. Sest mul oli kiire ja ei leidnud sellist aega. Tal oli ka kiire, tegutses oma koduga ja “Kodutundega”. Aga täpselt kaks päeva enne avariid tahtsin ma talle läbi Aivari helistada, aga jäin hiljaks. Meil oli kokkulepe, et nad tulevad kevadel meile külla. Kutsusin neid kõiki muidugi kohvile, et kui siit kandist läbi sõidavad võivad alati läbi astuda. Signe lubas mulle, et ta tuleb.
Kuidas te tundsite ennast saate tegemise ajal?
Väga vabalt. Ta sisestas mulle nii hea tunde, et ma unustasin kaamerad ära ja mõned raskemad olukorrad ka. Närvipinge ja… Ta ulatas alati salvrätiku ja üritas hoida, et mitte nutma hakata. Aga ta oli nii hea suhtleja. Oskas hästi teha kõike positiivseks ja suutis inimesi alati maha rahustada.
Kuidas Signe lastega läbi sai?
Ta on laste sõber. Mu väike poeg eile kuulis sellest ja tuli minu juurde küsima, kuidas Signega on? Talle oli sõber öelnud, et Signe on surnud ja ta ei tahtnud seda uskuda. Kui ma talle ütlesin, lasi ta pea norgu ja läks teise tuppa. Nuttis.
Millisena te Signet mäletama jääte?
Nagu ikka. Naerunäol.
Kuivõrd Signe teie elu muutis?
Palju. Siiamaani ma koguaeg muretsesin ja mõtlesin ja seedisin igasuguseid asju. Aga Signe palus, et ma võtaksin ennast kätte ja läheksin elus edasi. Ja nüüd täna ma lähen töövestlusele. Loodan, et saan hakkama sellega ja Signe ei pea pettuma. Isegi teisel pool.
Mida ta teile inimesena juurde andis?
Turvatunnet. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei ole üksi. Ja ka peale saadet olen ma seda tunda saanud, et inimesed suhtuvad minusse nüüd teistmoodi. Mitte pelglikult, aga sõbralikult ja abivalmilt.
Kõik, kes on negatiivsed — palun jätke järgi! Mõelge — kõigi elus on midagi negatiivset, aga tuleb mõelda positiivselt.
Ta tõsiselt nuttis nende sõnade üle, mis “Kodutunde” lehele inimeste poolt tulid. Pärast saadet tuli alati negatiivseid kirju. Ta nuttis nende pärast, kõik võõrad inimesed kommenteerisid. Nad ei olnud kunagi perega kokku puutunud aga kirjutasid ainult negatiivset. Tahaks rõhutada inimestele, et jätke see negatiivsus maha.
Ta rääkis mulle ainult positiivseid asju. Kuna ta kuulas mu elulugu, siis ta oli tõsiselt hämmingus. Ta üritas mulle selgeks teha, et Eestis on eestlane teise eestlase lemmiktoit. Tuleb seda läbi näha. Et see jääks sinna maailma kus ta on. Kui nad tahavad sind järada — las järavad! Tõuse püsti ja mine edasi!
