ARVUSTUS | Õudusfilm "Kena vaikne kohake" sunnib kinos vaikima ka suurimad jutupaunikud
"Kena vaikne kohake" leiab aset maailmas, kus inimkond on sunnitud mahajäetud maapiirkondades, linnades ja külades hiirvaikselt elama, sest mõnda aega tagasi saabusid kuskilt pealtnäha võitmatud valimatult inimesi küttivad olendid, mis reageerivad helile.
Neid ei suutnud mitte miski peatada, mistõttu elavadki allesjäänud inimesed peamiselt maakohtades ning üritavad igapäevaselt võimalikult vähe lärmi teha - nad kasvatavad lapsi, teevad süüa, käivad linnades eluks vajalikke asju toomas ning üritavad lihtsalt elus püsida maailmas, kus ei tohi omavahel isegi kõva häälega rääkida, sest muidu kargavad pea märkamatult oma peidikutest välja disainilt Visceral Gamesi "Dead Space'i" necromoprhide ja Netflixi "Stranger Thingsi" Demogorgoni ristandeid meenutavad pimedad humanoidsed olendid, kelle helitaju on niivõrd võimas, et suudavad tajuda koheselt ära liigselt helisid tekitanud ohvrite asukoha.
Tegemist pole otseselt õudusfilmiga, vaid pigem väga osavalt pinget tekitava põnevikuga, milles pole õnneks needsamused olendid, nendega võitlemine ja maailma päästmine üldse olulisel kohal. Kõige tähtsam on siiski filmi keskmes olev perekond, kus pereisa kehastab ka režissöör John Krasinski, pereema Krasinski abikaasa ning alati suurepärane karakternäitleja Emily Blunt ning laste rollides on noored näitlejad, keda ootab suur tulevik, sest õudusfilmides on ka täiskasvanud näitlejatel keeruline kõiki erinevaid emotsioone vaatajateni tuua, lastest rääkimata.
"Kena vaikne kohake" oleks võinud finaalis muutuda igavaks koletisefilmiks nagu selle žanri esindajad kipuvad olema või hirmutama ainult ootamatute heliefektidega, kuid õnneks seda ei juhtunud, sest parimatele õudusfilmidele omaselt teadsid filmitegijad väga hästi, et õudust ei tekita ainult koletised ega ootamatud heliefektid, vaid mure peategelaste pärast. Sestap algabki film ootamatu tragöödiaga ning kulgeb siis päris pikalt näidates täiesti tavalise perekonna elu väga ebatavalises maailmas.
See ongi filmi suurim julgustükk - õudusfilm, mis reklaamib end koletiste abil, kuid võlub tegelaste vahendusel. Režissöör ja näitleja Krasinski manab esile väga usutava ja veenva versiooni mehest, kes on võimeline oma perekonna koos hoidmiseks kõike tegema ja seda ta teebki. Emily Blunt on aga filmi tõeline staar - tema roll mitte ainult abikaasa, naise, vaid ka emana, kes ootab uut järelkasvu, näitab taaskord, et temasuguse näitleja võimeid ei tohi mitte kuidagi alahinnata. Blunti jaoks pole "Kena vaikne kohake" sugugi esimene õudusfilm, aga vähemalt saab öelda, et see on tema esimene hea õudusfilm.
Filmi helidisain on hämmastav, mis pole muidugi üllatav, sest kui lugu leiab aset maailmas, kus vaikus on kuld, siis peabki helitöö olema silmapaistev. Vähe on õudusfilme, mis paistavad tehnilises valdkonnas enam millegi erilisega silma, kui osavalt loodud koletiste disain ja uskumatuna näivad surmastseenid välja arvata. "Kena vaikse kohakes" helidemaailm on aga nii mõjus, et vaatajana tundsin end pooleteise tunni jooksul sõrmeküüsi aina enam kinoistmesse vajutamas.
Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid intelligentseid ja psühholoogilisi õudusfilme, mis nõjatuvad ootamatustele ja sügavamatele teemadele. "Kena vaikne kohake" on üks neist filmidest, mis jõudis laiema publikuni tänu tuntud asjaosalistele, kuid vahepeal on ilmunud mitmeid filme, mis nii suurt populaarsust ei pälvinud, nagu näiteks möödunud aastal valminud "It Comes at Night", mida reklaamiti sarnaselt "Kena vaiksele kohale" kiire ja efektse õudusfilmina, kuid keskendus hoopis palju päevakajalisematele teemade õudusena esitamisele.
"Kena vaikse kohakese" suurim miinus seisneb aga stsenaristide katses loo ümber suuremat pilti maalida - filmis ei öelda kordagi midagi olendite päritolu kohta, kuigi reklaammaterjalis mainitakse, et tegu on tulnukatega. Ühelt poolt on see väga hea, sest olendite päritolu kohta saab teada hoopis stseenides olevate detailide vahendusel. See näitab, et filmitegijad usaldavad publikut - selle asemel, et kogu info välja rääkida, kasutatakse võtteid, mis väljendavad maailmas toimuvat läbi kaadris nähtava.
Teiselt poolt tekitab see rohkelt loogikaprobleeme seoses heli abil küttivate olenditega, mis on küll harjunud loodushelidega, kuid igasugused lisahelid on nende jaoks kohesed sihtmärgid. Kui nad on kiskjad, siis miks peaks üks kütt iga heli peale kohe ründama? Kas see pole mitte ettevaatamatu ja ebaloogiline, kui arvestada, tegu on loomadega. Samal ajal on mõned helid nende jaoks väga vaiksed, aga need samad vaiksed helid on hiljem jälle vägagi kuuldavad.
Miks ei kolinud perekond näiteks kose lähedusse, kus nad oleks saanud elada elu valjemalt, sest kose helid summutavad nende omad? Miks nad ei kasutanud oma kodu kindlustamisel helil põhinevaid lõkse, mis hädaohu korral oleks olendid segadusse ajanud ja mitmesse ilmakaarde laiali meelitanud? Ja miks ometi arvasid peategelased, et selles maailmas uue lapse saamine on hea idee? Ma mõistan miks, sest see on filmis hästi ära selgitatud, kuid seda oleks võinud kuidagi rohkem loogikaga kokku viia.
See kõik aga ei vähenda filmi väärtust tõeliselt pineva põnevikuna, mille vaikus sunnib vaikima ka publikut ja mis võib nõrgema närvikavaga vaatajaid päris korralikult ehmatada.
