ARVUSTUS | "Keskööpäike" on tüüpiline noortefilm, mis suudab siiski üllatada
Katie Price’l on haigus, mis kannab nime XP ning see tähendab, et tema on nahk väga tundlik päikesevalgusele. Ta elab koos oma isaga majas, kus on spetsiaalsed aknad. Päeval magab ja öösel tegutseb. Käes on suve algus ja kooli lõpetamine. Katie saab ühel õhtul raudteejaamas kitarri mängides tuttavaks Charliega, kes muudab tema elu selle suve jooksul sõna otseses mõttes täielikult.
Filmi lugu on kena, aga kui vaadata natukenegi pisemaid detaile, siis võib hakata juba mõne asja kallal norima, kuna need on kergesti märgatavad ja nendest ei saa vaadata üle ega ümber. Algul tutvustatakse näiteks ühte tegelast, kes oleks saanud loo oluliselt sisukamaks muuta, aga ta kadus filmist suhteliselt kiiresti ära. Näitlemine polnud ka kõige parem, sest näiteks tekst kõlas alati väga emotsioonitult. Dialoogid olid suures osas eesmärgitud ehk jutt algas mingist teemast, kuid see katkestati ning jätkati hoopis teisega.
Filmimuusika on täis noortele suunatud popmuusikat, mida oleks saanud ka kodus rahulikult kuulata ja poleks midagi kaotanud. Filmi suurim tugevus ei tulene draamast, vaid komöödiast, mida suunati nii noortele kui ka vanematele.
Kiita tuleb ka filmi lõppu. Ausalt öeldes polegi ma üle pika aja nii head noortefilmi lõppu näinud, sest need kipuvad tavaliselt kukkuma ühte auku. Kokkuvõttes pakub "Keskööpäike" vaadatavat lugu, head huumorit ja ka korralikku lõppu, mida sellistelt filmidelt ei ootaks.
