ARVUSTUS | "Rampage: Purustajad" on suur, lärmakas ja rumal, aga siiski väga meelelahutuslik
"Rampage" põhineb vanakooli videomängul, mis toob suurele ekraanile kolm hiiglasikku koletist – krokodilli või siis pigem Godzilla-taolise olendi ja hundi, mis on rohkem aga libahundi ristand ning King Kongi moodi gorilla. Viimane on ainus heade poolel olev koletis, kuna on pikka aega koos olnud ja allunud Davidile (Dwayne Johnson), kes hiigelgorillat ohjeldada suudab.
Niivõrd naeruväärse ideega filmi juures ei oodanud, et algus on meeldivalt kõhedusttekitavalt. Kui see tõsine toon oleks püsinud ka terve filmi, siis oleks "Rampage: Purustajad" hoopis teistsugune, aga praegu tekivad küsimused, et kas tõesti üritati teha tõsist filmi koletistest ja kõigest hirmsast, mida inimkond loob või huumorit täis meelelahutust? Panustan siiski viimasele.
Tegelikult raske öelda. Siin ei saa ju ka midagi täiesti verdtarretavat teha, sest kinno on vaja meelitada ka noori vaatajaid, kes tahavad põnevust, ent mitte "Tulnuka" ("Alien", 1979) stiilis koledust näha. Kui võrrelda "Rampaget" teiste kevadiste hittfilmidega, siis saab öelda, et tegu on kindlasti kvaliteetsema filmiga kui "Vaikse ookean võitlus: Ülestõus" ja "Tomb Raider".
Visuaalse poole pealt ei ole midagi ette heita ja "Vaikse ookeani võitlus" jääb minu silmis kaugele maha. Kõik suured elukad nägid uhked välja ja ka inimkarakterid suutsid rohkem silma paista. Ühel hetkel oli tunda, et "Rampage" hakkab visklema siia-sinna ja lugu vajus koost lahti. Vahepeal oleks tahtnud rohkem näha koletisi, aga siis näidati jälle tasapisi igavaks muutuvaid inimtegelasi. Rohkem taheti näidata Ameerika sõjatehnikat ja pidevalt rõhutati sellele, et kuidas tervet maailma päästa. lImselt võtaks Ameerika koletiste jõudmine Eestisse ilmatu aja, aga kui filmis räägitakse maailma päästmisest, siis peetakse enamjaolt silmas Ameerika Ühendriike.
Lõpus ei hoolinudki enam, kes need koletised lõi või mis firma neid ohjeldama oleks pidanud. Selle üle arutleti, aga lõpuks oli palju uhkem näha taaskord ekraanil gorillat, hunti ja krokodilli. Gigantsete tegelaste jaoks on vaja üüratut ekraani ning ühe vägeva kinoelamuse saab siit kohe kindlasti.
Dwayne Johnson saab märulirollis nagu alati suurepäraselt hakkama. Samuti näeb veenvates rollides Jeffrey Dean Morganit ("Watchmen") ja Joe Manganiellot (Deathstroke "Õigluse liigas").
Visuaalid on hästi teostatud ja lõpuks on tegu filmiga, mis baseerub ajahõlma kadunud videomängul. Vaevalt seda keegi enam üldse mäletab. Ütleme otse – ei midagi vaimustavat ega nii ägedat kui film. Võimalik, et kui mäng oleks kohe mängitav ja saadaval, siis prooviksin hea meelega.
"Rampage" on tõeliselt uhke ja küllaltki meelelahutuslik märulipõnevik, mis meeldib kindlasti ka nooremale publikule. Mõnele võib see mõjuda ka kustumatu kinoelamusena, kuna nooremad ei pruugi enam King Kongist või "Jurassic Parki" T-Rexist niivõrd suures vaimustuses olla. Võimsate elukate heitlus suurel ekraanil tasub end igal juhul ära.
Veelkord – visuaalne pool on hämmastavalt kena ja selles osas pole mitte ühtki kriitikanoolt. Sisu läheb uitama ja mõjub väljapigistatuna, aga sinna pole jällegi midagi parata. See ongi efektide peal töötav ulmemärul, mida hoiab koos musklis Dwayne Johnson.
"Rampage" on segu märulist, ulmest ja seiklusfilmist. Lennatakse, hüpatakse, sõidetakse, kukutakse, tulistatakse ning suured plahvatused ja häving täidavad kogu ekraani
