Kultuurikatlas laupäeval esinev elektroonilise tantsumuusika legend Mark Knight: ka mina unustan end vahel pidutsedes ära
Homme 14. aprillil lisab üritustesari Katel Tallinna ööellu rahvusvahelist vürtsi, tuues house-muusika fännidele nautimiseks maale järjekordse tantsumuusika pioneeri.
Õhtul Kultuurikatlas toimuval peol võtab seekord kontolli endale DJ ja produtsent, plaadifirma Toolroom Records ninamees Mark Knight. Peo eel tegime Grammyle nomineeritud artistiga juttu muuhulgas tantsumuusika minevikust, olevikust ja tulevikust.
Kuidas jõudsid elektroonilise tantsumuusikani. Kes olid need artistid, kes Sind toona inspireerisid?
Kui ma house-muusikat esimest korda kuulsin, ei saanud ma sellest absoluutselt aru. Lihtsalt ei leidnud selles enda jaoks midagi. Minu armastuse tantsumuusika vastu sütitas aga hoopis soulful Ameerika garage-muusika.
Rääkides artistidest, kes mind inspireerisid, siis nimetaksin kindlasti ära MK, Masters At Work, Todd Terry — nende produtsentide aegumatutes albumites leidsin enda jaoks armastuse elektroonilise tantsumuusika vastu.
Minu teekond muusika mängimiseni kulges üsna traditsiooniliselt: mu sõbral olid vinüülimängijad, nende peal proovisin esimest korda plaate kokku miksida ja sealt jäi pisik külge. Sel hetkel ei mõelnud ma veel suurtel lavadel mängimisele, vaid nautisin lihtsalt seda, et oman kontrolli selle üle mida inimesed kuulavad.
Tänaseks oled Sa saavutanud edu ja kuulsuse, millest unistab iga muusik. Su nime teab igaüks, kes tech-house žanriga sinapeal, juhid edukat plaadifirmat Toolroom Records, lisaks sellele mängid muusikat klubides üle maailma. Millega tegelesid enne kui muusikaga raha teenima hakkasid?
Ma töötasin mitme erineva ameti peal enne seda, kui minust professionaalne DJ sai. Näiteks olin üsna pikalt katusepanija. Mäletan siiani selgelt üht jääkülma päeva, kui seisin katusel ja mõtlesin endamisi: “Ma ei taha elu lõpuni seda tööd teha”. Kui ma muusika mängimisega alustasin, ei osanud ma kunagi arvata, et sellega reaalset elatist teenima hakkan. See oli lihtsalt hobi, millega esialgu taskuraha teenisin ja millest hiljem kasvas minu päris töökoht.
Võta ühe lausega kokku see sõnum, mida oma muusikaga inimesteni saata üritad.
See on võimatu. Ma olen oma karjääri jooksul palju erineva stiili ja feeliga muusikat välja andnud, siis oleks raske seda kõike kokku võtta ühe lausega. Kuid kuna enamus loomingut on mõeldud tantsuplatsil kuulamiseks ja esitamiseks, siis justkui võiks öelda, et minu loomingu sõnum on: “Tants”!
Tantsumuusikaga oled tänaseks tegelenud juba rohkem kui kümnendi. Mis motiveerib Sind sellega siiani tegelema?
Ma arvan, et minu motivatsiooni võti seisneb vahelduses. Mulle meeldib see, et saan tegeleda pealtnäha täiesti erinevates valdkondades. Lisaks erinevate muusikastiilide produtseerimisele on mul plaadifirma, mis annab võimaluse tegeleda ka talendi otsimise ja muu taolisega. Minu jaoks toimib see, et saan olla nädalas kaks kuni kolm päeva kontoris ja tegeleda firma asjadega, sest siis jõuan stuudiosse alati värske pea ja meelega. Lisaks on mul ka artistidega kerge suhelda ja suhestuda, sest tean kuidas neid aidata ja mis on nende mured. Kokkuvõttes on muusika ja äri sidumine olnud igatpidi kasuks. Mulle meeldib tegeleda mõlemaga!
Kas Sul tuleb kunagi ette ka selliseid perioode, kus Sa tech-house’i absoluutselt kuulata ei taha? Kui jah, siis kuidas leiad tee tagasi?
Absoluutselt! Ma ei tea kedagi, kes ei tüdineks terve päev ühe ja sama muusika kuulamisest ära. Kui see juhtub, siis tavaliselt kuulan kas midagi täiesti teistsugust või üldse mitte midagi. Aga see tüdimus ei kesta õnneks kaua ja kuna minuni jõuab pidevalt väga head muusikat, siis saan tavaliselt tagasi järjele üsna kergelt.
Mida otsib plaadifirma Toolroom artistis?
Toolroom tähistab sel aastal 15. sünnipäeva — see on midagi, mille üle tunnen suurt uhkust. Selle aja jooksul on aga muusikaproduktsiooni standardid dramaatiliselt langenud. Ühest küljest näen, et see on hea, kuna nii laseme inimestel rohkem muusikaga eksperimenteerida. Kuid plaadifirma seisukohast vaadates on sellel ka negatiivseid külgi.
Meile saadetakse demosid palju rohkem kui seda tehti 10 aastat tagasi ja muidugi ei ole paljud neist sellel tasemel, mida me otsime. Kuid kui sellest kuhjast lõpuks teemanti üles leiame, on see fantastiline! Päeva lõpuks on kõige olulisemad ikkagi talent ja raske töö — kui sul on need kastikesed täidetud, siis on võimalus saavutada edu.
Mis puutub meie talendiagentuuri poliitikasse, siis see on meil firma esimesest päevast olnud sama: me otsime kvaliteetset muusikat, mis sobib tantsupõrandale ja jääb meelde. Tänapäeval kuuleb palju dialoogi autoriõiguste teemal. Soundcloud, Youtube, Spotify ja mitmed teised pakuvad võimalust avaldada alustavatel artistidel nii oma originaalseid lugusid kui ka töötlusi, mis on ühest küljest suurepärane, kuna läbi selle jõutakse suurema publikuni. Teisalt aga kuuleb sageli, kuidas mõni suurem artist kellegi väiksema ideid ja saundi kopeerib.
Kust jookseb piir teiste muusikute tööst inspiratsiooni ammutamise ja kopeerimise vahel ja kas Sa näed sellele probleemile mingit lahendust?
Eraldi teemana võiks siinkohal rääkida ka probleemist, mis puudutab kasutajatele raha eest muusika striimimist pakkuvaid platvorme ja artistidele raha tasumist, aga jätan selle praegu puudutamata, sest sellest kujuneks siis hoopis teine intervjuu. Iga magamistoast tegutseva produtsendi jaoks on see võimalus, mida Soundcloud’i taolised “lae ise üles” varianti pakkuvad platvormid kasutavad, positiivne.
Varem pidi sul plaadi välja andmiseks olema väga palju aega ja raha, seega inimesed, kes ühe sellise projekti taga tegutsesid nägid väga palju aega ja vaeva et plaadil kõlav muusika oleks kvaliteetne ja jõuaks võimalikult suure hulga inimeste ehk potensiaalsete fännideni. Tänapäeval see enam nii pole, mis tähendab, et avaldatakse palju viimistlemata muusikat ja poolikuid ideid.
Aga rääkides kopeerimisest, siis ma arvan et kõik artistid leiavad kellegi teise muusikast inspiratsiooni. Tänapäeval on väga raske millegi täiesti originaalsega välja tulla. Aga kui tegemist on sulaselge kopeerimisega, siis tuleb see lõpuks välja ja idee varastanud artist kaugele ei jõua.
Üks underground pidudele omaseim nähtus on see, et peale igat head pidu tuleb pidada samaväärne järelpidu. Kuidas sina tänasel päeval nendele kutsetele vastad? Kas lubad endal mõnikord vooluga kaasa minna või ütled alati kindla ei?
Teoorias on see kindlasti midagi, millest ma eemale püüan hoida, kuid tuleb ette olukordi, mil ma ennast natuke ära unustan. Näiteks sel nädalavahetusel! Mängisin Barbadosel ja jäin peale pidu veel mõneks joogiks välja, kuigi oleksin pidanud juba voodis olema. Sellele järgnes aga 30 tunnine rännak koju. Tunnen sellest nädalavahetusest ikka veel tagajärgi. Aga üldiselt oskan ma ikka mõõdukalt tegutseda, muidu ei jääks mul pere jaoks absoluutselt aega.
Kas sinu tegemisi kõrvalt vaadates on ka su pojale juba muusika pisik külge hakanud? Oled sa teda miksima õpetanud?
Mu poeg on 6-aastane ja praegu keerleb ta maailm ümber jalgpalli. Vahel meeldib talle Garagebandiga mängida, aga kuna jalgpallitrennid toimuvad tal mitu korda nädalas, siis ei jäta see suurt ruumi muuga tegelemiseks. Ja ma olen sellega täitsa nõus ja rahul, sest muusika kõrval on mu teiseks suureks kireks jalgpall. Muidugi kui tuleb aeg, kui tahab hakata muusikaga tegelema, siis olen absoluutselt valmis talle näitama kuidas asjad käivad. Seni aga olen ma rahul kui tegeleb asjadega, mis talle rõõmu pakuvad.
Lisaks Mark Knightile valivad laupäeva õhtul muusikat veel Bombossa Brothers, Majamasin ning Eesti house-muusika raskekahurvägi Rulers of The Deep. Kultuurikatel avab uksed kell 22.00 ning pileteid on võimalik osta nii Ticketerist kui kohapealt.
