Olavi Pihlamägi meenutab Eesti esimest katset Eurovisionile pääseda: noor Janika Sillamaa nuttis pärast võistlust mitu tundi
3. aprillil 1993 ehk täpselt veerand sajandit tagasi kogunesid Sloveenia pealinna Ljubljanasse seitsme riigi muusikud, et võtta mõõtu, kes kolm saavad edasi suurele Eurovisionile.
“Rahvusvaheline ringhäälingute liit otsustas, et muutuvas maailmas on vaja anda võimalus ka Ida-Euroopa riikidele osaleda suurel Eurovisionil lauluvõistlusel ning selleks korraldati Ida-Euroopa eelvoor,” meenutas Pihlamägi. “Kutse said kaksteist riiki, kuid kohale ilmus seitse, nende seas Baltimaadest ainsana Eesti.”
“Peab ütlema, et aega oli meeletult vähe ja samamoodi nappis ka raha,” sõnas Pihlamägi. Võistlusel “Eurolaul 1993” osales ainult üks laulja — Jaak Joala õpilane, 17-aastane Janika Sillamaa. Võistlusele kirjutasid laule aga mitmed erinevad heliloojad, kelle seas Alo Matiisen, Priit Pajusaar ja Heini Vaikmaa. “Kuid päris selge oli see, et üks laul rebis teise eest ära ning see oli Andres Valkoneni ja Leelo Tungla “Muretut meelt ja südametuld”. Samas hääletas publik oma lemmikuks aga teise Valkonenini laulu “Lootus”.”
“Zürii vaidles päris tugevalt, et kumba laulu Ljubljanasse saata, kuid otsustavaks sai Jaak Joala väikene õrn vihje, et “Muretul meelel” oleks rahuvsvahelisel konkursil rohkem õnne,” lausus Pihlamägi.
Ljubljanas selgus aga, et Eestil polnuks olnud õnne ühegi looga, sest kolm endist Jugoslaavia maad asusid ringkaitsesse ja Eurovisionile pääsesid Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia. Eesti jäi 47 punktiga viiendaks. “See oli muidugi meile pettumus. Eriti nördinud oli noor Janika Sillamaa, kes pärast võistlust mitu tundi nuttis,” ütles Pihlamägi.
