TV3 ekraanil alates veebruarist jooksnud sarja on väga positiivselt vastu võtnud nii kriitikud kui publik. Kiidetakse ilusat pildikeelt, haaravat sisu, kaunist muusikat, näitlejate suurepärast mängu. Sarja on arvustustes võrreldud selliste rahvusvaheliste suurproduktsioonidega nagu “Babylon Berlin” ja “Dawnton Abbey”; maailma suurima filmi- ja telesarjade portaali IMDB andmeil on “Litsid” kõige kõrgema reitinguga (8.9 punkti) Eesti teleseriaal läbi ajaloo.

Kuid on ka inimesi, kes sarja põhimõtteliselt ei jälgi ning selle peale nina kirtsutavad. Sarja autor ja režissöör Mart Sander arvab Publikuga vesteldes, et enamus selliseid “kriitikuid” kardavad näha bordellielu pahupoolt ning ei saa aru sellest, et “litsid” ei ole sarjas mitte armastust müüvad neiud, vaid eelkõige kollaborantidest poliitikud, kes Eesti maha kupeldasid ning laiemalt kogu rahvas, kes pidid — nagu litsid — vanduma armastust Stalinile ja Hitlerile, et kuidagi ellu jääda.

Praegu USAs oma uue näidendi “Äratõmbetuli” esietendusel viibiv Mart Sander arvab, et võib-olla ei soovi eestlased siiski päris ausalt meie ajaloo kõige mustemaid saladusi lahata.

“Me tahame oma ajalugu näha ainult kangelaste aspektist,” ütleb Sander. “Me tahame unustada, et meie hulgas oli neid, kes aitasid Eesti hävingule kaasa: olid kollaborandid, olid koputajad. Ka need olid eestlased. Ja oli palju inimesi, kes tahtsid lihtsalt ellu jääda ja olid valmis selle nimel tegema mööndusi oma moraalis ja tõekspidamistes. Praegu USAs, suheldes väga vanade väliseestlastega, olen ma mitmel puhul märganud, et kodu-eestlasi on läbi aastakümnete peetud just nendeks — kaasajooksikuteks. Et õiged eestlased lahkusid kodumaalt, et mitte kummardada kommunismi altarile ning need, kes maha jäid, muutusid automaatselt punaste käsilasteks. Mõnes mõttes on see väga must-valge arusaam, kuid äkki on selles ka oma väga mõru tõetera?”

Sander meenutab, et ka küüditamisele kaasa aitajad olid valdavalt eestlased. “Üks kõrge saksa ametnik, kes 1941. aastal Eestis Gestapo ninameheks sai, on kirjutanud, et kui saksa väed saabusid, siis neid üllatas tohutu pealekaebamiste ja koputamise laine, mis eestlaste hulgas põlema lõi. Ta ütleb, et sellises kultuurriigis nagu Saksamaa oleks see olnud täiesti mõeldamatu. Aga inimlikult on see ju arusaadav — punavõim kutsus kõiki “ausaid kodanikke” teisitimõtlejaid üles andma; kui punased välja löödi, siis nende “ausate kodanike” ohvrid muidugi maksid kätte ning andsid omakorda punaste käsilased üles. Ja pärast sõda toimus järjekordne mantlipööramine. See on kõik oli väga räpane ja alatu, aga ka see on meie ajalugu. Mitte rääkida lugu kollaborantide rakursist tähendaks ajalugu tsenseerida, ja kui me hakkame seda tegema, siis me ei ole paremad kui Venemaa ajalookirjutajad, kes pidevalt oma ajalugu ja moraali ümber vormistavad.”

Praegu kirjutab Mart Sander oma ülipopulaarse romaanitsükli kolmandat osa, mis räägib proua Kuke härrasteklubi saatusest saksa okupatsiooni aastail. Raamat peaks ilmuma sügisel. Kas telesari “Litsid” ka II hooajani jõuab, seda Mart Sander veel ei luba. Kuid ta valmistab praegu ette hoopis uut teleprojekti — õuduslugude antoloogiat “Lood kõverpeeglist”, mis peaks vaatajani jõudma sügishooajal.

Sarja I hooaja viimane osa on eetris täna õhtul TV3.