ARVUSTUS | Värskes animatsioonis linnupoeg Tinno vaatajat ei hellita
Island on konkurentsivõimeline animatsioonide tegija – see võib tulla parajalt positiivse üllatusena. Kuigi seda peaks mäletama juba aastast 2011, kui tuli välja "Legends of Valhalla: Thor". Belgia ja Islandi koostöös valminud animatsioon "Tinno. Sa pole iial üksi" on üks eelkõige õpetlik lugu Islandi armastatud lindude tüllide elust, mis sobib nii suurtele kui väikestele.
Island on üks müstiline saareriik. Loodus on hingemattev ja inimesi selle looduse keskel vähem kui Eestis, kõigest 300 000 ringis, aga igaüks tundub olevat neist andekam kui teine. Island on peamiselt silma paistnud just oma maagilise looduse ja veel maagilisemate artistidega. Alustades Björkist, jätkates indie-hõngulise Of Monsters And Meniga ja lõpetades tuntud Sigur Rósiga.
Alustame sellest, et animatsioon ei hellita vaatajat. Kohe algusest peale saab selgeks, et tüllid peavad iga päev oma elu eest võitlema, sest röövlinnud on alati valvel. Rääkimata siis sellest, et ükski tüll ei pea karmis Islandi talves vastu. Seega on pahalane animatsiooni pea esimestest minutitest selge, kotkas nimega Vari, kes igal kevadel peale passib, mil uued „mahlased“ tüllid lõunamaalt naasevad. Et ohtu kohe esimesena tutvustati, oli veidralt värskendav.
Tänu sellele tõmmati filmi tempo kohe algusest ülesse ja see ei väsinud ära kuni lõpuni.
Loo keskmes on väike tüllipoeg nimega Tinno – hakkamist täis väike linnupoeg, kes ei oska lennata. See saab talle saatuslikuks sel hetkel, kui kõik piirkonna tüllid parvekesi lõunamaale lendama hakkavad. Tinno jäetakse maha ja ta seisab vastakuti Islandi külma talvega.
Sellest hetkest hakkabki väikese Tinno seiklus, et leida Paradiisiorg, (mis tundub olevat Islandi joa Skógafoss juures), kuhu linnud ja muud tegelased talveks peitu lähevad. Filmis nimetataks neid muidugi argpüksideks, sest et tõeliselt julged ja targad linnud, kas 1) lendavad lõunamaale või 2) võitlevad karmi talvega. Arvestades Islandi talve, pole Tinno seiklus kergete killast. Oma teekonnal saab ta palju sõpru kui ka vaenlasi. Kuid tema jõu allikaks on muidugi, nagu ikka ja võrdlemisi klišeelikult – armastus. Armastus ja soov näha taaskord oma mängukaaslast Tiinat. Kas armastus võidab kõik katsumused, seda ei hakka ette ütlema.
Lapselikult armas see film tõesti on ja klišeedest kohati ka puudust ei tule. Siiski nagu eelnevalt mainitud sai, siis vaatajat Tinno film ei hellita ja klišeede vahele tuleb ka ehmatavaid „pauke.“ Küll ootamatute kõrvaltegelaste või lihtsalt kulmu kergitava dialoogi näol.
Kui rääkida animatsiooni tasemest, siis Tinno animatsiooni tase on hämmastavalt kõrge ja silm puhkas seda vaadates. Eriti kui võrrelda neid vanade kalade Pixari, DreamWorksi ja Walt Disneyga. Tinno filmi on teinud professionaalid ja selle animatsiooni saab tõepoolest samale pulgale panna küll Pixari hitiga "Imelised" (2004) või Disney veel suurema hitiga "Lumekuninganna ja igavene talv" (2013). Detailidele pöörati palju tähelepanu (iga sulg oli kenasti välja joonistatud, taeva peegeldus lumisel pinnal, lumehelbed jm) ja Islandit kujutati täpselt sellisena nagu piltidelt näha võib.
Ei olnud puudu virmalised, joad, liustikute liikumised ega ka traditsiooniline rahulik Islandi külakene. Kõik, mis vähegi Islandile iseloomulik oli, sai ka publikule edastatud. Inimesi ometi filmis kordagi ei kohanud, kuid ega see film inimeste kohta olnudki.
Seega igaüks, kes soovib end kurssi viia Islandi armastatud lindude hingeeluga ja nautida uustulija Islandi animatsiooni, siis Tinno on film, mida tasub vaadata. Puhtalt juba sellepärast, et veenduda tõsiasjas, et professionaalseid oskusi ja vägevat loo edastust leidub ka väljaspool massiivseid animatsioonistuudioid.
Ja rääkimata sellest, et lastele on see üks põnev seiklus. Seda kinnitab juba asjaolu, et laste kilkeid ja kaasaelamist sai selle pooleteise tunni jooksul kinos kõvasti kuuldud.
