ARVUSTUS | "Superpatrull 2" on sama jabur kui esimene osa
Esimene osa "Superpatrullist" ("Super Troopers") nägi ilmavalgust 2001. aastal. See oli üks väga õnnestunud komöödia, mida ilmestas jabur ja lausa loll huumor. Kui on armsaks saanud Leslie Nielseni "Palja relvaga" seeria ja "Politseiakadeemia" või "Ässad", siis on "Superpatrull 2" mõeldud just sulle.
Režissöör Jay Chandraskekhar on toonud meieni teisigi naljakaid filme nagu näiteks "Beerfest" või "Club Dread". "Superpatrulli" tegelastega ei saa jällegi mööda panna, sest mitte midagi ei lähegi valesti, kui film on täpselt selline nagu olema peab ehk jabur Ameerika komöödia.
Enamus nalju käib Ameerika-Kanada piiri pihta ning kogu aeg lõõbitakse nii korralikult, et kogu nokkimine muutub ühel hetkel väga absurdseks. Raske uskuda, et Eestis võiks valmida film, mis lõõbiks samamoodi Eesti-Venemaa piiri kohta. Meie lihtsalt ei oska enda üle nalja teha, sestvõtame kõike kohe surmtõsise solvanguna.
"Superpatrulli" järje kõige labasemad ja rõvedamad naljad püsivad läbivalt naljakatena. Mõni väga korralik ja oma põhimõtetes kinniolev inimene lahkub ilmselt kinost, enne kui suudab selle lõpuni vaadata, sest pakutakse palju lärmakat ja jaburat huumorit.
Filmi keskpunktis on kaks üsna omanäolist patrullisalka, kelle hulgast arvavad ameeriklased, et on Kanada omast paremad. Miks? Lihtsalt on nii. Siin ei olegi mingit korralikku lahendust ja kogu tegevustik on üks suur absurdsus. Politseipatrullid muudetakse filmi käigus sedavõrd juhmakaks, et asjaliku tegutsemise asemel tehakse niisama pulli. Ühel hetkel viib see pullitegemine ka tõsisema külje juurde, ent ka see läheb taaskord üle võlli uitama.
Kõik näitlejad on asjakohased. Asjakohased selles mõttes, et tolasid on siin korralikult. Isegi veidi tõsisem ja asjalikum näitleja Brian Cox ("Churchill", 2017), kelle rollidest õhkub alati professionaalsust, suutis naljakad stseenid tõsisemaks muuta. Vanameistril võis seda filmi küll väga lõbus teha olla. Temaga on filmis ka üks vahva laulustseen, kus Cox viisijupi üles võtab. Kui ta tõesti ise laulis, oli see suurepärane. Ilmselt peab võtteplatsil olema ka meedik, kuna vanas eas võib suurema vaimustuse peale ju kõike ette tulla. Ta on siiski 72-aastane. Ta on sellise filmi jaoks võibolla liiga hea näitleja, aga samas astus ta üles ka esimeses osas.
Soovitan sõbrad kaasa haarata ja vaatama minna. Nalja saab ja mitte vähe. Lõõbitakse nii Ameerika Ühendriikide kui Kanada üle, mõnitatakse lapsi ja seadusi, loomi ja naisi. Mitte kuskil pole piire ees. Kanada tomatid hakkavad Ameerika suunas lendama ja sellist maanteepatrulli sa ilmselt päriselt kohata ei soovi. Kunagi võib tulla veel kolmaski osa ja siis selgub, kas O´Hagan suudab veel ühe korra seda pöörast kampa koos hoida. Lisaks saab kinopublik näha ka ühte toredat Kanada karu (kes seekord minu meeldivaks üllatuseks polnudki arvutigraafika abil loodud, vaid oligi pesuehtne karu) ja ilmselt soovib nii mõnigi peale filmi jäähokit vaatama minna.
