Haapsalus saab näha hullumeelseid friigifilme ja kogeda tõelist peldikuhuumorit
Reedel alanud 13. HÕFFil hoiab silma peal ja toob teieni vahetuid muljeid KInoveebi otseblogi. Flmikriitik Ralf Sauter võtab kokku festivali esimese päeva ning selgitab, miks ta tavapäraste õudusfilmide asemel hoopis hullumeelsetele friigifilmidele keskendus.
Pärast 13. HÕFFi tervitatavalt tagasihoidlikku, aga värvikirevat avamist suundus publik suurde saali vaatama tänavust avafilmi, ülicooli ülikoolimärulit "Märulikool", mida esitlesid entusiastlikult jandi lavastaja Trevor Stevens ja peaosatäitja Heston Horwin. Ameerikast pärit Stevens ja Horwin on kaks mitmetest tänavustest külalistest.
Filmist jäi hea mulje tänu selle omapärasele ideele, hoolikalt läbimõeldud teostusele ja mitmetele retrohõngulistele detailidele. 80ndate nostalgia on praegu teadupärast kuum teema ja energiline avafilm läks selle moega kenasti kaasa. "Märulikool" (mis tõepoolest ei ole niivõrd õudusfilm, kuivõrd märulikomöödia) on särtsakas variatsioon spagetivesternist, mille peategelasteks on ülejäänud maailmast täielikult eraldatud sõjakad kolledžiõpilased.
Film mõjub nagu värskelt ülikooli astunud nooruki halva unenäona. Unenäona seetõttu, et ebamaiseid pisiasju on siin jalaga segada. Näiteks loobivad noored üksteist teravaks teritatud pliiatsitega, mitte ei kasuta revolvreid, nagu traditsioonilises vesternis. Moodsat tehnoloogiat selles loos ei eksisteerigi.
Pärast filmi, kui Stevens ja Horwin vastasid küsimustele publikust, uurisin kohe, kas "Märulikooliga" tahtsid tegijad kritiseerida USA koolisüsteemi praegu, mispeale rääkis Stevens paarist sündmusest, mis filmi inspireerisid: meediatähelepanu saanud Brock Turneri juhtumist ning jalgrattavargusest, mille ohvriks langes filmi stsenarist oma esimesel päeval ülikoolis.
Kuna mitmeid tõsisemaid filme tänavuses programmis ("Nõelapadi", "Veronica") olen ma juba näinud, otsustasin tänavusel HÕFFil suunata tähelepanu hullumeelsetele friigifilmidele. Teisisõnu, kui enamik festivalikülastajaid läksid suurde saali vaatama maitsekat briti tondifilmi "Vaimude lahkaja" (mis peagi ka kinolevisse tuleb), vaatasin mina väiksemas saalis ära "Malvinaatori", täiesti arulageda ja solvavalt vulgaarset huumorit täis filmi Argentiinast, mille tegevus leiab aset džunglis (a-la "Rambo" või "Kiskja").
Lähitulevikus, fantaseerib film, on puhkenud uus sõda Argentiina ja Suurbritannia vahel. "Malvinaator" osutus sedavõrd häbituks, et mitmed inimesed lahkusid poole pealt, aga minu filosoofia on, et kui juba tõesti vaja vulgaarseks minna, siis tuleks seda teha kogu täiega. Ja "Malvinaator" just seda teebki. Kõikvõimalike sõjafilmide klišeede üle irvitamise kõrvalt toob film lagedale hiiglasliku peenis-kombitsetega monstrumi, kelle disain mõjus tegelikult päris ägedalt.
Igas mõttes absurdne šedööver, mille puhul ei saa heast maitsest ammugi rääkida, aga ogarustele vastuvõtlik publik hirnus korduvalt naerda filmi kõige ekstreemsemate momentide peale. Meenutas see farss korduvalt Peter Jacksoni varaseid filme, mis mäletatavasti on samamoodi hästi lägased ja ilged, aga sellegipoolest vastupandamatult lõbusad. Minu meel sai lahutatud.
Muuseas, enne "Malvinaatorit" esitles Soomest tulnud drag queen Carlotta Moore enda lühifilmi "The Contract", mis oli vaat et veelgi vulgaarsem. Mõeldud oli see austusavaldusena väga liberaalseid ja poliitiliselt ebakorrektseid filme vändanud John Watersile ning sobis suurepäraselt soojenduseks "Malvinaatorile", ühele pöörasemale friigifilmile, mida ühelgi HÕFFil näinud olen. Kardan, et nädalavahetuse lõppedes on mul peldikuhuumori üledoos.
Keskööl algavat "Kfc'd", ekstreemfilmi Vietnamist, olin ma juba näinud, mistõttu otsustasin suhteliselt varakult kotile kobida. Laupäevaseks mälumängust, mis on igal HÕFFIl üks põnevamaid sündmusi, peab ju pea värske olema.
