Nädalavahetusel Haapsalus toimunud HÕFF näitas, et žanrifilmide loomingulisus on alati värskendav
Kui keegi veel tunneb, et õudusfilmid ei ole tema jaoks või arvab, et friigifilmid on liiga imelikud, et neid kinosaalis vaadata, siis tegelikult pole need kõik üldse nii hullud. Žanrifilmid on üks osa filmikunstist ning Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on parim koht, kus neid näha, nautida ja ennast tavapärasest Eesti jamast välja lülitada, et jõllitada kolmel järjestikul päeval laias kinomaailmas tehtud hullumeelseid linateoseid. See oli minu esimene, aga kohe kindlasti mitte viimane HÕFF.
Alustuseks pean mainima, et veristamisi-tapmisi sai ikka ohtralt nähtud. Mõned head näited on "Kutsikas", "Lihapallimasin 2: Kodoku" ja "Victor Crowley". "Kutsikas" oli väga kvaliteetselt tehtud ning peategelased olid lapsed, kellega toimuv läks lõpus väga käest ära. Kõige intensiivsemat veristamist pakkus Jaapani "Lihapallimasin 2", mis üllatas loominguliste tapameetodite ning monstrumitega. "Victor Crowley" oli pigem klassikaline Ameerika õudusfilm, mida oli Eesti kinos vinge kogeda. Sellised intensiivsemad tapafilmid tõmbasid korralikult käima, ajasid kohati naerma oma ajuvabadusega ning panid paaril korral isegi ehmatama.
Lisaks tavapärastele veristamistele olid sel aastal läbivateks elementideks halvad lapsevanemad ning hukka läinud lapsed. Väga paljud filmid käsitlesid kehvade üksikemade kasvatatud laste hävingut, mis siis omakorda viis erinevate tulemusteni - koolikiusamine, tapmine, piinamine, üksi metsas uitamine või elamine, intsest ja beebisöömine. Rahulikult kulgev intsestifilm "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" rääkis näiteks sellest, mis saab ühest tüdrukut siis, kui teda kasvatatakse poisina ja kelle vend avastab endas ihad ja hakkab neid oma õe peal rahuldama.
"Hagazussa" rääkis aga loo, kus külarahva poolt nõiaks tembeldatud naine kasvatab üksi metsas oma tütart. Ema sureb ära ja tütar kasvab üksi edasi, kuniks ta ka ise kellegi tundmatu käest tite saab. Üks asi viib väga, väga, väga aeglaselt teiseni, mis lõppeb sellega, et üks külajorss vägistab naise, see omakorda sunnib naist oma beebit uputama, beebi ilmub kuskilt taas tema hurtsikusse ning ilmselgelt on see õige hetk, et surnud beebi patta visata, ära keeta ning ära süüa. Kuna enne seda oli külarahvas kõik tema kitsed ära tapnud, (neid käis ta katsumas ka eneserahuldamise eesmärgil), siis ega tal ju väga seal muud süüa ja valikut polnudki. Enamjaolt katsusid lapsevanemad sellistes filmides oma lapsi väga vääral viisil, mille tagajärjel siis need lapsed ka ise väga vääralt käituma hakkasid või vääratesse situatsioonidesse sattusid.
Kummaline, et just selliseid väga sarnase teemaga filme oli seekord niivõrd palju. Need mõjusid pigem PÖFFi jäänukitena, milles olid õudusfilmide elemendid küll olemas, aga žanriliselt neid siiski nii õudusfilmideks nimetada ei saa. Eks ole näha, mis teema järgmisel aastal võidutseb. Loodan, et see on midagi muud.
Eelpool kirjeldatud filmid vajavad kindlasti tugevamat närvi ja kannatust ning loomulikult tekib tuhat küsimust, et milline isiklik kogemus paneb kedagi selliseid filme tegema, aga ometigi neid tehakse ja käiakse ka vaatamas. Samas ei peagi kõik filmid esindama maagilist realismi nagu iga teine Eesti film, mille tegijate arvates ei ole me siin üheksa kuu pikkuses talves piisavalt masenduses, mistõttu on vaja veel rohkem masendusse langeda.
Ajuvabadusel on koht kinolinal, absurdsus aitab unustada miinuskraadid ning žanrifilmide loomingulisus võib olla väga värskendav. Vahel on hea, kui ei pea kõike surmtõsiselt võtma ja HÕFF on selleks ideaalne koht.
HÕFF on tore festival täis väga erinevaid emotsioone, nägemusi ja katsetusi. Eesti filmitegijad peaksid lausa kohustuslikus korras tegema midagi žanrifilmide eeskujul, et Eesti film poleks ainult maagiline maseka-realism.
