ARVUSTUS | “Portugal" on igav, aga samas on see hästi tehtud
Ma olen alati proovinud kõik Eesti filmid kinos ära näha. "Portugali" puhul võib öelda nii, et parema meelega oleksin seda vaadanud väiksemal ekraanil. Kinos vaatamist see ei vääri.
Lauri Lagle, keda tean seriaalidest "Kättemaksukontor" ja "Tuulepealne maa", sai hakkama sellise igava filmiga nagu "Portugal". Filmi suurim probleem seisneb loos, mida ei jutustata edasi nii, et saaksime aru, mis toimub. Filmis kujutatakse ühe inimese vaimset teekonda tasakaalupunkti leidmiseks, mida saadavad mitmed ebaloogilised dialoogid ja täiesti tühiseid tegevused. Ühel hetkel toimus näiteks mingisuguse hirmu eest ära jooksmine ja kohe järgmises kaadris on naine juba maal ja palub treileri ära vedamisel abi.
Igav oli see ka teistele vaatajatele. Paar inimest hakkasid enne lõppu vaikselt ära minema. Viimati haigutasin nii palju, kui kinodes oli veel põnevik "Lumememm". Filmis oli õnneks palju värvikaid karaktereid.
Lugu ei tulnud hästi välja, kuid näitlejad olid väga head ja visuaalselt paistis kõik ilus. Vahepeal jõudsid filmi ka kaadrid Portugali maastikust, aga loo mõttes ei saanud aru, mis nende eesmärk oli. Ma olen alati Eesti näitlejaid kõrgelt hinnanud ning Mirtel Pohla sai hakkama suurepärase tööga . Elmo Nüganeni rolli reklaamiti küll palju, kuid teda oli filmis vähe, aga võibolla oli see hea, sest ta oleks nagu oma teksti kogu aeg maha lugenud. Võib öelda, et see polnud tema säravaim etteaste.
Loo ainuke pluss oli see, et tegelased olid värvikad ja suurem osa näitlejaid head. Lugu oli küll igav, aga visuaalne pool aitas kompotti siiski vaatamisväärseks muuta.
