Kord õpitu ei anna eluaegset ametit

21. sajandil kujuneb targa eluviisi omandamine inimeste ja ühiskonna üheks kõige olulisemaks eesmärgiks. Tark elustiil või -viis tähendab võimekust leida ja kasutada kõige uuemaid teadmisi mitte ainult erialases arengus.

Just ülikool peab suutma pakkuda oma üliõpilastele mitte ainult õppejõudude isiklikku eeskuju, vaid ka teaduslikke teooriad ja neil põhinevaid uusi õppimisviise. See suurendab oluliselt ülikooli lõpetanute väljavaateid ja võimalusi aina kiiremini muutuvas maailmas.

Asetame selle mõtte laiemale taustale: enamik elusolendeid saab eluga hakkama instinktide ja impulsside toel, järgmise põlvkonna elu ei erine oluliselt eelmise põlvkonna omast. Ka homo sapiens’i elu oleks määratud samade tingimustega, kui ei oleks kultuuri: kollektiivselt loodud reegleid, teadmisi, väärtusi, neil põhinevaid institutsioone, tehnoloogiat jne.

Tänu kultuurile avarduvad inimindiviidi võimalused küll määramatult, kuid enda teostamiseks sotsiaalses, kultuuriliselt määratletud keskkonnas on mõistagi vaja keelt ja haridust. Pikapeale tekkis niiviisi kool, mille sisuks sai eelmiste põlvkondade poolt tõeseks ja väärtuslikuks peetu ülekanne ühiskonna uutele liikmetele.

21. sajandil see olukord muutus ja muutub. Üleilmastumine ja tehnoloogia areng kruvivad elutempo ja stressitaseme lakke, muudavad tööturu mobiilseks (ja sellega ka ebastabiilseks) ning teisendavad oluliselt ühiskonnaliikmele ja töötajale esitatud nõudmisi.

Aina vähem on töökohti, kus keegi saab koolis või ülikoolis omandatu põhjal eluaeg ametis olla. Otsustavaks saavad hoopis teistsugused väärtused ja võimed, mis on seotud erialateadmiste arendamise ja juurde õppimise võimega, teisalt ka inimese sotsiaalse intelligentsuse ja oskusliku enesejuhtimisega.

Digitaalne pööre teisendab seega teadmiste pärandi elushoidmise viise ning suunab koole ja ülikoole teadmiste ülekande põhistest õpetamismudelitest loobuma. Targa majanduse tingimustes oodatakse ju aina rohkem ettevõtlikkust ja eestvedamisvõimet, inimestest aru saamise ja nende koostööle innustamise oskust, veenmisvõimet, mõtte- ja riskijulgust, laia silmaringi, intelligentsust, loomingulisust ja leidlikkust.

Kui varem võis sotsiaalse intelligentsuse ja enesejuhtimisega seotud võimed lugeda iseloomuomadusteks, millega tuleb leppida, siis tänapäeval on teadmisi ka nende arendamiseks ja kujundamiseks. Ei saa ju ülikool 21. sajandil enam toetada ainult tööturule sisenemise hetke, vaid peab panustama sellesse, mis inimesega seal edasi saab.