Staarihakatis Kaarel Orumägi: juba 2-3-aastaselt olin selline staar, et ruumi sisenesin nii, et tulge eest ära!
TV3 hittsaate “Eesti otsib superstaari” finalistide hulgast napilt välja jäänud, ent kõigile silma hakanud värvikas teatrijuht Kaarel Orumägi tunnistas saates "Nädalalõpp Kanal 2'ga", et tema unistustele pole niisama lihtne kriipsu peale tõmmata ja nentis hoopis, et langes saatest välja justnimelt õigel hetkel — lohutusvoorus.
"Kohtunikud ütlesid mulle väga palju selliseid asju, mida ma artistina enda puhul võib-olla ei näe," rääkis Kaarel ning raius veendunult, et solvumist ta ei tunne. "Võib-olla televaatajatel jäi kriipima see, et Mihkel Raud ütles, et minus on mingit diivaelementi, aga mu sõbrad, kes mind tunnevad ja inimesed, kes on mind laval näinud, ei leidnud selles midagi halba. Minu elu on üks suur muusikal ja kui sinus pole diivaelementi, siis sa ei kuulu sinna lavale!"
Kaarel leidis ühtlasi, et lohutusvoor oli kõige parem hetk, kus välja kukkuda. "Enne oleks olnud kurb, sest oleks tahtnud televisiooni ju ka ja võib-olla see finaal on natuke liiga pingeline. Nad elavad hotellis nädalate kaupa, see saade on nende elu, aga arvestades kõike seda, mida ma teen...," avaldas ta kahtlust, kas finaal oleks ikka olnud talle õige koht. "Mulle on räägitud, et ma olin juba 2-3-aastaselt selline staar, et sisenesin ruumi alati nii, et tulge eest ära! Kuidagi nii see läks, et kõik juba teadsid, et Kaarel jälle võidab," kirjeldas ta oma lapsepõlve Türil.
Muusikalimaailm leidis Kaarli üles õige varakult ja 2006.aastal, kui ta oli kõigest 10-aastane, pakuti talle juba rolli Saksamaal, kus ta oleks üles astunud Gavroche'ina muusikalis "Hüljatud". Elul olid aga teised plaanid ja ootamatu jalavigastus tõi Kaarli tagasi kodumaale vaid 2 nädalat enne esietendust. "Sealt jäi nõel torkima ja aastaid hiljem, 2013.aastal, kui ma kukkusin välja Nukuteatri noortestuudiost, olin pettunud ja kurb ja mõtlesin, et kui mind ühes teatris ei taheta, siis teen ise teatri."
Kaari Sillamaa laste Kaunite Kunstide Koolis, kus Kaarel töötab, leidis ta muusikalistsenaariumi "Lumivalgeke", leidis, et kõik tema sõbrad sobivad imehästi kõigi tegelaste rollidesse ning kutsuski rahva kokku. "1.novembril oli Türi kultuurikeskuse saalis 68 inimest. Kui ma täna istuks seal lava peal ja mu ees oleks 68 inimest ja ma poleks kordagi elus seda varem teinud, siis ma ilmselt hakkaks nutma ja läheks ära, aga tol hetkel polnud seda piiri ja midagi kaotada. Müüsime Türi kultuurikeskuse ribadeks ja pidime tegema väljamüüdud lisaetendusi ja siis mõtlesingi panna teatrile nimeks Üle-Eestiline Noorte muusikaliteater. Keegi ei uskunud, et üks 18-aastane teeb teatrit...," meenutas ta.
Hoolimata oma suurest teatrihuvist ja ulatuslikust kogemustepagasist pole Kaarel iialgi lavakasse sisse saada proovinud ja sellel on ka mõjuv põhjus. "Eestis on muusikaližarn kõige madalam. Ma vabandan kõigi nende teatriinimeste ees, kes nii ei mõtle, aga kui sa lähed ja ütled, et oled muusikali teinud, siis vaadatakse nii, et nooojah, tore... Mulle on öeldud lausa mitu korda, et kui lavakasse lähed, siis ära jumala eest ütle, et muusikali teed. Eks klassikaline teater ongi igas mõttes üle, sest muusikal on siiski show. Ma ei ütle, et ma ei taha tõsist teatrit teha, aga igaüks jääb oma liistude juurde. Ma lihtsalt ei oska."
Tulevikuplaanid on Kaarlil paigas ning üllataval kombel ei ihkagi ta säravate Broadway tulede alla, vaid unistab hoopis kodumaisest muusikaliteatrist. "Hea on olla suur säga väikses tiigis kui sittuv part keset murdlaineid," tsisteeris ta üht ammu kuuldud näidendifraasi. "Ma unistan sellest, et kuskil Türi ja Paide vahel on suur klaasist maja ja sinna peale on kirjutatud Eesti muusikaliteater, kus mängitakse igapäevaselt muusikale ja 5-6 tükki on püsivalt programmis!"
