ARVUSTUS | Liigutav draama "Tully" on parem ja sügavam film kui suvise kinohooaja alguses üldse oodata võiks
Samuti filmirežissööriks hakanud Jason Reitman paistis kohe silma hoopis teistsuguste huvide ja lähenemisega, mis liikuvate piltide tegemist puudutab.
Tema vestab täiskasvanutele mõeldud vaimukaid ja teravaid lugusid, mis isa üldise stiiliga üldse kokku ei lähe. Ta pakub elulisi sündmusi, huvitavaid tegelasi, kellest võiks päriselt hoolida, süvitsi minemist, nutikat huumorit, mis võib oma vaoshoituse tõttu pealiskaudsel vaatamisel isegi kahe silma vahele jääda.
Omad tõusud ja mõõnad on olnud muidugi ka Reitman-nooremal, aga "Tullyt" võib nimetada juba naasmiseks tema parimasse vormi, ja mehe parimaks tööks pärast 2011. aasta "Noort täiskasvanut" ("Young Adult"), mille vaimseks järjeks "Tully" hästi kõlbab.
See on kibeda huumoriga, aga liigutav draama/komöödia emast (Charlize Theron), kellel on laste kasvatamisega raskusi, eriti nüüd, kui perre lisandus uus titt. Koorem on nii suur, et ta hakkab juba unustama, kes ta üldse on ja kas tal ongi elu väljaspool kodu ja järelkasvuga tegelemist.
Abikäe ulatab ootamatult saabunud öine lapsehoidja Tully (Mackenzie Davis), kes tundub esimese hooga ebavajalik, aga kellest saab peagi väärtuslik sõber.
Nagu "Noore täiskasvanu" puhul, on Reitmani loomingulised liitlased stsenarist Diablo Cody ja peaosa täitev Charlize Theron. Raske isegi öelda, kas ilma üheta neist oleks tulemus nii nauditav, sest nad mõjuvad tõeliselt jõulise kreatiivkolmikuna. "Tully" teab täpselt, mida öelda ja näidata tahab, iga detail on mõjuv ja paigas.
Lugu keskendub emaduse varjupoole näitamisele – pidev kohustusekoorem ja tasapisi sellesse uppudes oma näo ja elurõõmu kaotamine – ning see on esitatud säärase nauditava detailirikkusega, et vaatamine on pidev nauding. Ka neile, kes pereelust või lapsevanemaks saamisest ei hooli.
Lapsevanemaks saamise teemal on Reitmanil nüüd juba kolm režissööritööd koos, üks kiidetum kui teine. 2007. aastal "Juno", hiljem "Noor täiskasvanu" ja nüüd "Tully".
Tähtis koht on ka kahe naise läbisaamisel – omadega läbi emmel ja igas mõttes eluga vabalt kaasa voolaval lapsehoidjal. Theroni kohus on peamiselt pokkerinägu hoida ja näida nii emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnatud kui võimalik. Sellega saab ta ka hästi hakkama.
Theron lähenes oma tegelaskujule meetodnäitlejana: võttis hiljuti sünnitanu kehastamiseks ligi 23 kilo juurde, mille ärapõletamiseks kulus hiljem kuuldavasti poolteist aastat. Kogu see pingutus on tema pundunud ja vaevatud näos ja olekus tõesti näha. Theron on aga sarnaste täieliku muutumise põhiste soorituste poolest juba ammu tuntud, alustades 2003. aasta "Koletisega" ("Monster"), mis Oscari tõi.
Aga põhitähelepanu haarab kiiresti Mackenzie Davis ("Blade Runner 2049") salapärase noore naisena, kes lapsehoidjaks hakkab. Temas on midagi nii värsket ja sarmikat, et kõrvalosa-Oscari nominatsioonid on sellise asja jaoks justkui loodud. Või miks mitte naispeaosa-Oscari. Sõltub Ameerika filmiakadeemiast, kumba lahtrisse ta pääseb.
Tully mõjub nii heas mõttes spontaanselt ja kaasakiskuvalt, et ma hakkasin alles tagantjärele aduma kui klišeeline selline vaba hingega tüdruku tegelaskuju päriselt on. Loo seisukohast leidub aga hea põhjendus, miks ta just selline on ja miks ta ka põhimõtteliselt klišeelisena nii mõjuv on.
Emaduse varjupoolest ja enese otsimisest jutustav "Tully" on parem ja sügavam film kui suvise kinohooaja alguses üldse oodata võiks (tänapäeval algab see hooaeg juba aprillis).
Võimalik, et selle ilmumisaeg oligi mõeldud vastulöögiks kõigile neile tüüpilistele kassahittidele nagu superkangelased ja arvutianimatsioonid, mida suviti ikka kamaluga jagatakse. Ja see vastulöök on õnnestunud, sest ma polegi pärast Oscari-hooaja lõppu kinos midagi nii tuumakat näinud. Mis ütleb iseenesest vähe... aga ikkagi!
