Cannes'i filmifestivali avafilm "Everybody Knows" on žanritruu thriller, peaosades Penélope Cruz ja Javier Bardem
Juba enne kui 71. Cannes'i filmifestival 8. mail algas, levisid kuuldused, et seekord festivalilt kõrvale jäänud voogedastusgigant Netflix plaanib osta festivali avafilmi, Asghar Farhadi "Everybody Knows" leviõigused, kuid need läksid hoopis indie-filme levitava Focus Features kätte, sest filmitegijad eelistasid traditsioonilist leviplaani ja kuna Focus oli ka Gary Oldmani Oscari-filmi "Süngeim tund" levitaja, siis loodetakse ka 2019. aasta Oscaritel suurt edu. Kas tegu on veel parema filmiga kui Farhadi "The Salesman" ja "A Separation", mis mõlemad võitsid ka parima võõrkeelse filmi Oscari? Sellest kirjutab meile otse Cannes'i filmifestivalilt filmikriitik Tristan Priimägi.
Kava tundub üle aastate huvitavam, kuna palju on täiesti tundmatuid nimesid ja debütante, kelle puhul on lootust, et nad on päriselt ka filmi, mitte nime pärast programmi sattunud. Festivali direktor Thierry Frémaux on muutuste ristiretkel - lahtisem ja julgem programmipoliitika, pressi õiguste osaline kärpimine, kuudavasti ka akreditsioonide piiramine - ja eks iga muutus põhjustab laineid, aga kommenteerida saab seda alles pärast festivali.
Cannes'i filmifestivali avafilmi "Everybody Knows" kohta võib öelda nii, et kuna Farhadi kahest viimasest filmist "La Passé" ja "The Salesman" on mul raskusi kokku ühe stseeni meenutamisega, siis on see siin vähemalt samm meeldejäävuse suunas, aga sisult muidugi täielik kommerts.
Üsna žanritruu inimröövithriller, peaosades Penélope Cruz ja Javier Bardem, Ladina-Ameerika publiku püüdmiseks on ühes osas ka Argentiina suurim staar Ricardo Darín. Ka siin on seda Farhadi mõnusat sibulakoorimise meetodit rakendatud, et tõde kooritakse kihthaaval info paljastamisega välja ja iga paljastus muudab üldpilti ning kogu senist filmi, aga erinevalt sellistest meistriteostest nagu "About Elly" või "A Separation" ei vii see kõik siin eriti kuskile.
Kui iraanlane teeb Euroopas hispaaniakeelse filmi, siis saab ta kõnetada mingeid teemasid, mis on kodumaal tabu (Daríni tegelaskuju karikatuurne usklikkus näiteks), aga samas kaob ka isikupära. Siin on farhadilikkust, aga tema kohta on see harjumuspärane ja ilma lisatasandita film. Kinolevisse muidugi peaks sobima.
