ARVUSTUS | Õuduse piiril kompav Maria Avdjuško "Tuliliilia" pakub palju mõtlemisainet

Eesti filmide linastusralli jätkub ning vaatajal on taas võimalus näha uut filmi, milleks on vahelduse mõttes müstiline põnevusdraama "Tuliliilia". Suurimaks saavutuseks võib filmi puhul pidada eemaldumist tüüpilisest Eesti maagilise realismi punnitamisest ning jõudmist žanrifilmide sekka. See on väga tervitatav, aga kuidas film siis õnnestus?

Millest siis räägitakse? Üksinda jäämisest pärast purunenud suhet, lastest ja lastetusest, peresuhetest, rutiinist ja ihadest, vastusteta küsimustest ning ellujäämisest. Kõik teemad kompavad õuduse piiril, püüdes muusika ja süngete kaadritega luua ohtlikke ning õudustele avatud situatsioone, kuid iga kord jääb õuduse potentsiaal kasutamata. See killuke pingestavat õudust paljastab end pigem kuuvalgel ööl, mil paljas naine on üksinda voodis. Mis temaga küll juhtuda võiks? Kas keegi tundmatu tuleb teda ründama? Aga tihtipeale ei juhtu siiski midagi.