“2008.aastal oli mul mootorrattaõnnetus. Ja kui aastaid hiljem tekkis Anniga soov peret suurendada, siis me ei saanud hakkama…,” meenutas Tomi mure- ja pisaraterohke teekonna algust. “Kui hakkasime uurima, kus viga võib olla, jõudsimegi selleni, et tolle õnnetuse tõttu polnud mul võimalik loomulikul teel lapsi saada. Ma olen viljakas, aga see viljakus ei tule välja,” sõnas ta raske ohkega, üritades siiski keerulist teemat televaatajale võimalikult lihtsalt selgitada.

“Kui saime teada, et me loomulikul teel lapsi ei saa, siis ütles Tomi juba alguses, et küll me saame hakkama. See ei ole kerge, meie kannatus pannakse proovile, aga enne me alla ei anna, kui ime meieni jõuab,” meenutas Anni. “Need hetked on väga rasked ja sul peab olema mingisugune tugi ja võimalus seda kõike jagada,” sõnas ta veekalkvel silmil, tunnistades, et raskeks tegi järgnevad aastad justnimelt pidev lootuste purunemise jada. “Meditsiin pole nii pöörane, et arstid ulatavad sulle lihtsalt, et näe, siin ta on, kasvab nüüd 9 kuud. Me proovisime väga palju. Mul võiks olla teoorias 15 last 5 aasta peale.”

Õige kliiniku otsingul võtsid Tomi ja Anni ette suisa väikese Euroopa ringreisi, veetes terve aasta Hispaania viljakuskliinikutes, leides aga lõpuks abi hoopis Riiast. “Eestis on muidugi seda võimalik teha ja siin on suurepärased arstid, aga olles kolm ringi siin ära teinud, mõtlesime, et proovime teist lähenemist. Mujal on laborid, ravimid ja tingimused teistsugused. Eestis on kõik veel natuke algfaasis, mujal on seda tehtud kauem,” põhjendas Anni välismaale siirdumist. “Lihtsalt näide — minu esimene operatsioon tehti selle jaoks, et vaadata, kas ma üldse olen viljakas ja seda operatsiooni viis läbi härrasmees, kes tegi seda oma elus teist korda,” toetas Tomi Annit. “Minu puhul pidi tegema palju operatsioone ja naisterahval muidugi see süstimine hormonaalselt — kunagi ei tea, kuidas keha reageerib, võivad tulla igasugused tüsistused. Meil vedas."

Paraku tuli Tomil ja Annil välismaal kõik protseduurid oma taskust kinni maksta ja kokku hindab paar kulusid viljakusravile 40 000 eurot kanti. “Hispaania oli kõige kallim, seal osatakse raha küsida. Ainuüksi üks arve oli kohe 5-kohaline.” Kui ponnistused lõpuks aga vilja kandsid ning rasedustest pärast aastatepikkusi ponnistusi kahte triipu näitas, ei julgenud kumbki enda sõnul sellest esiti joovastuda, kuna tagasilöögid olid teinud nad liiga ettevaatlikuks. “Ega kunagi ei teadnud, kauaks neid kahte triipu on, seepärast võtsimegi samm korraga. Sa oled lihtsalt mingi hetk juba nii ära tambitud ja saanud maksahaake viis aastat, et võtadki mõistusega. See oli punkt ühele etapile meie elus, kui Rubi sündis. See oli kaunis, loomulik ja kiire, ilus ja armas. Kui Rubi pandi Anni kõhule, hakkasime nutma,” meenutasid mõlemad.

Põhjus teemaga nii avameelselt välja tulla on Tomi ja Anni sõnul see, et oma teekonnal märkasid nad, kuidas inimesed häbenevad viljakusravi. “Me tahtsime ka algul seda raamatut teha anonüümselt, aga siis mõistsime, et kui oma nimi ja nägu külge panna, tekitab see äkki paremat suhestatust. Me ei soovi seda tähelepanu endale, vaid sellele teemale. Ja raamatus on ka kirjas, et ärge haletsege meid, see pole meie eesmärk,” kinnitas Anni. Pühendunud abielupaar ei välista edasist laste saamist ning suudavad nüüd, pärast saaga õnnelikku lõppu teha sel teemal isegi nalja: “Kui tahame teist last, siis hakkame teist osa kirjutama!”