ARVUSTUS | Danila Kozlovski "Treener" on inspireeriv meestekas, mitte ainult jalpallifännidele
13. aprillil esilinastus Moskvas Danila Kozlovski esimene film "Treener". Kozlovskit oleme kinolinadel viimasel ajal korduvalt näinud, olgu siis filmis "Dovlatov" (2018) või "Viiking" (2017). Vaatluse all olev film on muidugi pisut teine. Ei ole see kulturnikute aeglane voolamine Piiteri tänavatel ega ka mitte jõhker tapatalg, või siiski ehk natuke… Või vähemalt mingi osa sellest. Esiteks on Kozlovski otsustanud selle ise ka lavastada, osa filmist kirjutada ja muidugi on ta ka peategelane. Produtseerida on aga lastud vene kino vanameistril, Nikita Mihhalkovil. Võib öelda, et tegu on hea filmiga. Mis teeb aga "Treenerist" hea filmi?
Võib-olla on see sadakond meest, kes laulavad 1981. aasta Ilja Frezi filmi "Te pole seda uneski näinud" laulu. Võib-olla energialaksak, mis tabab vaatajaid, kui nad näevad suuri tugevaid mehi teineteise poole ja ikkagi palli pekstes jooksmas. Midagi nostalgilist ja peaaegu küüniliselt armsat ja puhast on peategelases, kõigi poolt hetkeks vihatud andekas ja targas jalgpalluris hiljem treeneris Juri Stolešnikovis, kes annab kõigile võimaluse unistada ja unistused ellu viia. Ka kolkajalgpalluritel ehk Meteoori jalgpalliklubil, mis on ennast maha kandnud.
Pärast Venemaa skandaalseid kaubamajatulekahjusid, kus kõikides kohalikes tegematajätmistes süüdistatakse Moskvat või Putinit, on seda filmi kuidagi kummastav vaadata. See, et kolkajalgpallurid ei leia oma tegevuses või tegevusetuses mitte midagi taunimisväärset, see et neile meeldib oleskleda, see et nad justkui teeksid midagi, aga tegelikult venitavad päeva öösse, ilma eesmärgi või sisuta.
Laiskus on selle nimi. Ja peategelane, kellele heidetakse ette ühteainsat valesti löödud penaltit, tundub nende kõrval nagu tõeline Stolz oblomovlaste seltsis. Ehk siis sirgeselgne, julge, tubli mees, kes tuleb kolkakülla pealinna väärtusi külvama ja kohtab ükskõiksust, rumalust, ülbust, joomarlust, rahaahnust, äraostetavust, altkäemaksu, naisterahvast, kes seisab oma jalgpalliväljaku eest, mis ei tohiks muutuda järgmiseks kaubamajaks.
Ühesõnaga olgem valmis seiklusteks. Energia, millesse on valatud üdini mehine näitlejateplejaad, mida vaid viivuks ilmestavad Juri Stolešnikovi armastatu Varja, kes oleks vabalt võinudki jääda lihtsalt jalgpallurite meedikuks, ja tolle armas õeke Daša, tõstab tegelikult otse kinotoolilt. Midagi selles kõiges meenutab "Viikingi" filmi, tolle liikuvuses ja mehisuses.
Ainult seekord ei lööda loomi ega mehi surnuks, seekord tehakse nõdrast lihast hoopis lihaseid täis keha. Ja seda on inspireeriv vaadata. Usun, et mõni võib pärast seda filmi oma kauaaegse unistuse ellu viia. Kui Stolešnikov suutis kamba tahtejõuetuid meesterahvaid, kes teda mõnitasid, enam-vähem inimesteks treenida, siis miks ei suuda näiteks ka vaataja. Tõsijutt, miks ei suuda ka mina?
Filmi tegemist kirjeldatakse vene kollastes portaalides võimsa ja tsaariliku žestina. Muidugi! Jalgpalli maailmameistrivõistlused toimuvad ju sel aastal Venemaal, kuidas teisiti kui mitte suure žestiga teha võimsat jalgpallifilmi, mis läks maksma 390 miljonit rubla. Võtetel sõitis Danila Kozlovski ringi vaid Mercedesega, sest modellina esindab ta toda autot. Elas kõige kallima hotelli kõige kallimates tubades Novorossiskis, Musta mere ääres oma partneri Olga Zujevaga.
Kozlovski lihtsalt pidi tegema filmi, mis võtaks jalad nõrgaks, sest tema tähelend algas ühest teisest jalgpallifilmist. 2005. aasta Aleksei juunior Germani filmis "Gasportum" mängis ta tsaariaegset jalgpallurit. Nüüd tuli minna kaasaega, võtta oma praegune kallim Olga Zujeva, susata sinna ka eestlastelegi silmailu ja mõttesügavust filmis "Arütmia" pakkunud Irina Gorbatšova, ja teha film jalgpallist.
Filmi tugevamaid ja ilusamaid suhteid on isa-poja vahel. See on ilusam kui lihalik armastus Varja ja Juri vahel. Igal juhul on kogu selles mehises üksteisele ärategemises ja treenimises midagi võimsat ja ilusat vahele pikitud ja see ongi isa, kes hoiab pöialt oma pojale. Ehkki Juri vahel mõtleb, et mis isa temalt kõike ootab, siis leiab ta oma hea isa lihtsalt teda ootamas, enda juurde. Võib-olla piisanuks ka sellest õrnusest, võib-olla saanuks Olga Zujeva Varja lihtsalt armas ja tore meedik olla mitte mõni seelik, mida taga ajada. Ma ei tea. Minu jaoks ei mõjunud see paar eriti usutavalt. Neil puudus kinolinal elekter. Tekkis hoopis küsimus, et kuidas nii erinevad tegelased üldse teineteisega koos olla saavad.
Varja oleks vabalt võinud olla pisut veider meedik, kes iga mõne aja tagant teatab treenerile peaaegu üksikasjaliku pedantsusega mitu ja millist jalalihast Meteoori poisid täna liigselt väljakul treenides kasutasid. Aga ei! Varja hakkab treeneriga jooma! Muidugi viivad sellised seiklused lõpuks ühe või teise olukorrani. Olgu see kuitahes veider. Ja võib-olla peab kõikidel mehistel meestel ikkagi kuskil naine olema, mitte ainult isa ja hunnikus kohati rumalaid jalgpalliässasid.
Hea vähemalt, et Lara rolliks oli jääda poisikult armsaks androgüüniks, kes tahab näha ja teha head jalgpalli! Mõnus meestekas, mis kisub mõne koha peal pisara silma, paneb naerma teise koha peal. Ja neile, kes vene kinokunsti tunnevad, saab osaks mõnus äratundmisrõõm!
