ARVUSTUS | Nicolas Cage'i "Mandy" on visuaalselt paeluv kättemaksu-thriller
Cannes'i režissööride nädala raames linastunud müstilise ja maagiast tulvil Panos Cosmatose thrilleri "Mandy" võlu seisneb eeskätt filmi erilises visuaalis ja suurepärases helikujunduses, mille eest seisis hiljuti lahkunud Islandi helilooja Jóhann Jóhannsson. Metali-hõnguline, kurjakuulutav, kuid paiguti ka traagiline muusikakujundus ja Benjamin Loebi operaatoritöö loovad tõeliselt unenäolise maailma.
Filmi tegevus toimub 1983. aasta Californias, kus metsatöölisest Red (Nicolas Cage) ja metalist, kosmoloogiast ning joonistamisest huvituv väikepoe kassapidaja Mandy (Andrea Riseborough) elavad keset paksu ürgset loodust, eemal igasugusest linnakärast.
Nende idüllilise kooselu lõhub usuhulludest sekt, kes sealt kandist möödub. Sekti karismaatilisele juhile Jeremiahile (Linus Roache), kes peaks olema mingit sorti prohvet, kuigi tema võimeid me filmis kunagi ei näe, hakkab Mandy silma. Naisest korraks autoga möödudes ei anna see enam Jeremiahile rahu – saagu, mis saab, ta peab naise endale saama. Selleks kutsutakse süsimustas öös kohale tumedad jõud – justkui põrgust pärit peletised, kes nii kummaline kui see ka ei ole, sõidavad ringi täiesti maiste ATV-dega.
Peletiste abiga tungitakse Redi ja Mandy majja ja vangistatakse mõlemad, kuid südikas Mandy ei anna ka meelemürkide abil järele ja vihastab Jeremiahi välja. Haavata saanud egoga võltsprohvet otsustab koos oma kamba veidrikutest hulludega röövitud naine Redi silme all elusalt ära põletada. Klassikaliselt jooksev lugu liigub edasi mehe vihase ja verise kättemaksu saagana, kus ta iga sammuga aina verisemaks ja hullumeelsemaks muutudes kurikaelade jälgi ajab ja nad ükshaaval teise ilma saadab.
Atmosfäärilt meenutab film nii Nicolas Winding Refni kui ka David Lynchi teoseid, eriti "Twin Peaksi", mis ei ole oma visuaalide poolest küll väga sarnane, kuid hirmutava müstilise ja teatud koomiliste elementide ühendamine, lugu õudustest kuskil väikelinnas looduse rüpes, ligitõmbavad metsad – see kõik andis teatud aluse paralleele tuua.
Ilma režissööri ja tema meeskonna võimeta sellest stiilipuhas midnight movie luua, oleks lugu olnud tüütuseni igav ja kulunud. Sama kehtib ka tegelaste puhul: Linus Roache psühhootilise ja egotsentrilise võltsprohvetina ja tema veidrikutest verehimulised kaaslased olid vägagi tüüpilised nii karakteriloome kui esitluste poolest. Ja kuigi ka Cage'i mängitud Redi tegelaskuju ei olnud teab kui rikkalik, sobis ta rolli väga hästi ning ei mäleta ammu, et Cage oleks end niivõrd palju kinolinal nautinud.
Cage, kes ei ole pea kümne aasta jooksul ühtegi head rolli teinud, mõjus üle pika aja väga värskendavana. Ja isegi oma heroilises kättemaksus sobilikult koomilisena, ilma et see oleks muutunud liiga ületehtuks.
Filmis on huumorit üldiselt hästi kasutatud – Cannes'i kinosaal rõkkas mingitel hetkedel naerust ja mitmel korral plaksutati. Samuti oli huvitavalt kasutatud animatsioonidele omaseid elemente, mis sulandusid niigi maalilise ja suitsuse filmi visuaaliga. Tekkis ehedalt õudusunenägu meenutav maailm, kus tõesti võivadki esineda põrgust pärit üleloomulikud jõud.
Sellisesse kõhedusttekitavasse maailma sobitusid hästi teatud kosmiliste ja müütiliste elementidega muinasjutulised joonistused, mida Mandy tegi, aga ka metal ja luksuslik värvipalett. Omamoodi sissepoole veidrikutest armastajapaar töötas samuti koos hästi. Iseenesest oli kahju, et Andrea Riseboroughi mängitud filmi muusa Mandy poole filmi pealt kadus. Tema ühteaegu habras, hingestatud, justkui mingist muust dimensioonist pärit, kuid samas tugev kohalolu oli ekraanil väga nauditav.
Kui filmile veel midagi ette heita, siis seda, et alguses alanud maagia ei kanna lõpuni välja ja näib, et ainult hea kaameratöö ja helikujundusega ei saa stsenaariumi puudujääke olematuks teha. Teatud hetkeni on huumoriga vürtsitatud verine heitlus väga paeluv, kuid siis hakkab pinge kaduma. Lõppu jõudes on filmi pinge juba vaikselt maha surisenud.
Redi ja Jeremiahi lõpuvõitlus oli ilmselt filmi suurim pettumus. Enne seda saime näha mootorsaagidega võitlust, alukate väel verist ja viina joovat Cage'i, müstiliste peletiste nottimist ja kokaiini tõmbamist. See kõik oli meelelahutuslik ja humoorikas. Lõpus aga näis, et režissööril olid ideed otsa saanud, nii jäigi kahe põhivaenlasega kohtumine nõrgaks.
