Baltic Suni festivalil esinev ansambli Crossroadz solist Sergei Voronov: mulle on Eestist jäänud imelised mälestused
18-21 juuli toimub Narvas Baltic Sun festival, kus esinevad Aleksandr Rõbak, Sergei Voronov ja tema ansambel Crossroadz, Curly Strings ja paljud teised. Delfi venekeelne Bublik tegi ühe peaesinejaga, Sergei Voronoviga intervjuu, ja sai teada tema arvamuse Eestist ja bluesiarmastusest.
Sel suvel esinete te ansambliga Crossroadz Eestis, Baltic Suni festivalil. Kas te olete varem Eestis käinud?
90-ndatel käisime me siin väga tihti. Esinesime Tallinnas ja muide, ka Narvas. Mäletan, et 1992. aastal toimus siin festival. Mulle on Eestist jäänud imelised mälestused.
Pea terve oma elu olete te bluesi mänginud. Kuidas see armastus bluesi vastu teis kasvas?
Kõik see toimus väga loomulikul viisil, keegi ei pressinud ega surunud mulle seda peale. Kasvasin üles Berliinis ja Saksamaal oldi tol ajal bluesi vastu väga aupaklikud. Käisin erinevatel kontserditel, lisaks raadio ja televisioon. Oli palju raadiokanaleid, kus mängiti ainult bluesi. Järk-järgult armastades Rolling Stonesi ja Jimi Hendrixit ma juurteni jõudsin.
Rääkides kaasaegsest bluesist, millises seisus see muusikažanr teie arvates praegu asub?
Kui vaadata üldpilti, siis ma ütleksin, et päris heas. Ta ei ole kuhugi kadunud, sest puhtalt bluesifestivalid toimuvad üpris tihti Hispaanias, Hollandis ja ka Ameerikas.
Aga kui me räägime Venemaast?
Inimesed mängivad, vaatamata selele, et see ei ole populaarne muusikažanr. Bluesi mängivad inimesed, kes seda armastavad. Nad mängivad vaatamata sellele, kas ta on populaarne. Seda nimetatakse kutsumuseks.
Miks on suurem osa Crossroadzi repertuaarist inglise keeles?
See on taaskord seotud sellega, et ma kasvasin üles kuulates Ameerika muusikat. Minu jaoks on keel samasugune instrument nagu trumm või kitarr. Minu jaoks sobib inglise keel mugavalt muusikasse, kuid see ei tähendaks, et ma ei üritaks kirjutada ka vene keeles. Meil on ka venekeelseid laule, mis sest, et väheses koguses. Kõik see toimus loomulikult, ma õppisin inglise keeles ja ta on minu jaoks mugav.
Oma elu jooksul olete te töötanud paljude huvitavate artistidega, näiteks Keith Richardsiga. Kas praegusel hetkel on teil artiste, kellega koostööd teha tahaksite?
Ma ei nimetaks seda tööks. Me saime tuttavaks, seejärel sõpradeks ja ma sattusin olema New Yorkis, kui ta kirjutas oma esimese sooloplaadi. Me mängisime veidi stuudios, plaksutasime mingites lauludes, hiljem kohtusime veel mitmeid kordi. Ma sõitsin talle kontserditele, käisin tal mitu korda külas.
