Suurepärased 2018. aasta filmid, mis jäid sul tõenäoliselt nägemata
1. "Häving" ("Annihilation")
USA ja Suurbritannia kinodes linastunud "Häving" pidi jõudma ka Eesti ja Euroopa kinodesse, kuid filmistuudio Paramount hakkas kartma, et Alex Garlandi ("Ex Machina") uus film on liiga keeruline ja sügav, mistõttu müüdi see hoopis Netflixile.
"Häving" ("Annihilation") on ekraniseering kolmeosalise romaaniseeria "Lõunaringkond“ ("Southern Reach") esimesest osast. Film räägib loo bioloogist, kes suundub meeskonnaga eluohtlikule missioonile, et mõista tema abikaasa kadumise tagamaid. Otsingud muudab keerulisemaks Ameerikas asuv suletud piirkond, kus loodusseadused enam ei kehti.
2014. aasta parimate filmide sekka nimetatud ning Oscarite jagamisel visuaalefektide kategoorias võitnud "Ex Machina" stsenaristi ja režissööri Alex Garlandi (kirjutas ka "Dreddi", "Never Let Me Go", videomängu "Enslaved: Odyssey to the West" ja Danny Boyle'i "28 Days Later", "Sunshine", "The Beach") uueks projektiks oli Jeff VanderMeeri sürrealistliku ulmeromaani "Häving" ("Annihilation") ekraniseering.
"Häving" on jalustrabav ulme, mida võib nimetada ka aasta üheks parimaks õudusfilmiks, sest just selle filmi ajal tundsin ekraanil nähtu pärast lausa külmavärinaid.
2. "Vaenulikud" ("Hostiles")
Lauri Jürisoo kirjutas, et "Vaenulikud" oli möödunud auhinnahooaja üks parematest linalugudest, millel õnnestus kuidagi ilma tähelepanuta jääda. See on pikk ja aeglane vestern, milles teeb järjekordse tipprolli meie aja üks vingemaid filminäitlejaid, Christian Bale – prints Intensiivne isiklikult.
3. "Rituaal" ("The Ritual")
"The Ritual" on küll 2017. aasta film, kuid jõudis laiema publikuni sellel aastal Netflixi vahendusel. Tegu on antoloogia õudusfilmide "Southbound" ja "V/H/S" ühe režissööri David Bruckneri teise täispika mängufilmiga, mis on väga mõjus klassikaline õudusfilm matkajatest, kes satuvad valel ajal valesse kohta.
4. "Sind polnud kunagi siin" ("You Were Never Really Here")
"Sind polnud kunagi siin" on PÖFFile ja natuke ka HÕFFile omane film. Kõik, kes on festivalifilmide fännid või soovivad vähe sügavamat sisu, siis see film on teile. Põnevaks teeb loo ka see, et kui sa arvad, et tead, mis toimub ja miks keegi on selline nagu ta on, siis tegelikult pole sul õigus. Film suudab algusest lõpuni üllatada, hoida pinget ning kulgeda väga hea muusika (Jonny Greenwood) taustal omas tempos lõpuni välja.
5. "Bright"
Netflixi "Bright" on sotsiaalse ja ajaloolise närviga fantaasiamärul, milles Will Smith kehastab LA politseinikku maagiat täis maailmas, kus orkid ja haldjad elavad koos. Joel Edgerton kehastab aga esimest LAPD ridadega liitunud orki. Inimene ja ork peavad üksteise erimeelsustest üle olema, kui avastavad jõu, mis ähvardab tervet maailma.
"Brighti" režissöör on "Suitsiidisalga" eest vastutanud David Ayer, kes on juba korduvalt öelnud, et Netflixi all töötamine oli tema jaoks vabastav kogemus, sest sai teha seda, mida tahab. Ja see on miski, mida ta ei saanud teha "Suitsiidisalga" juures, sest selle Warner Bros. ja DC filmi kaadritagustest kuulujuttudest on juba selgunud, et stuudio polnud Ayeri tööga rahul, mistõttu võeti tema käest ohjad ning film monteeriti ja lavastati viimasel hetkel ümber, mistõttu kujuneski sellest niivõrd segane andmine.
"Bright" on Netflixi esimene suure-eelarveline film, mille eelarve jääb kuskile 90 miljoni dollari juurde.
Kriitikud hävitasid filmi küll ära, aga tegelikult on tegu väga lõbusa ja meelelahutusliku filmiga.
6. "Mute"
Režissöör Duncan Jonesi karjäär algas suurepärase minimalistliku ulmefilmiga "Kuu" ("Moon"), millele järgnesid omapärane "Lähtekood" ("Source Code") ja halvasti vastu võetud "Warcraft". Selle asemel, et kohe "Warcrafti" järg ette võtta, mis tundub üldse väga ebatõenäoline, tegi Jones "Kuu" spirituaalse järje, milleks Netflixis linastunud ulmefilm "Mute".
7. "Kättemaks" ("Revenge")
Eestis eelmise aasta PÖFFi raames linastunud "Kättemaksu" kohta kirjutas Rasmus Rammo nii: "See on puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Kättemaks" on äärmiselt verine ja brutaalne teos."
8. "Tully"
Lauri Jürisoo kirjutas oma arvustuses, et "Tully" suurim võlu seisneb peaosalist kehastavad Charlize Theronis, kes lähenes oma tegelaskujule meetodnäitlejana: võttis hiljuti sünnitanu kehastamiseks ligi 23 kilo juurde, mille ärapõletamiseks kulus hiljem kuuldavasti poolteist aastat. Kogu see pingutus on tema pundunud ja vaevatud näos ja olekus tõesti näha. Theron on aga sarnaste täieliku muutumise põhiste soorituste poolest juba ammu tuntud, alustades 2003. aasta "Koletisega" ("Monster"), mis talle ka Oscari tõi.
9. "Cargo"
"Cargo" peaosas on "Kääbiku" triloogia ja "Sherlocki" seriaali staar Martin Freeman. Film valmis küll juba 2017. aastal ning linastus ka Adelaide'i, Londoni, Tribeca filmifestivalidel, kuid tundub, et ükski suurem levitaja ei tundnud filmi vastu huvi, mistõttu haaras Netflix võimalusest kinni ning just sealt praegu filmi näha saabki.
See on ootamatult liigutav zombifilm, mis tõestab, et elavate surnute alažanr jätkab endiselt tugevalt.
10. "Vaimude lahkaja" ("Ghost Stories")
Briti humooriga vürtsitatud "Vaimude lahkaja" pole üldse see film, millele pealkiri viitab. See on üllatusi täis õudusfilm, mis ehmatab korralikult ning jätab vaatajale sügava jälje.
