“Jaagupist võib tulevikus saada selline artist, kes on artist igas mõttes nii sarmi kui kvaliteedi poolest. See oli ikka nii ebaõiglane, et ta välja langes. Jaagup on igal juhul ülimusikaalne. Ei teagi ausalt öeldes, mille alusel inimesed üldse helistavad, on see muusika või miski muu? Näiteks Kaarel Orumäge ma tean juba aastaid, ta on sünge vana ja väga hea laulja. Ei tahaks rahvast otseselt lolliks pidada, aga me teame ju tegelikult, et on teisigi, kes pole sugugi võitnud seda saadet ja kellel on läinud ometi elus ja karjääris väga hästi. Võtame kasvõi Taukari! See, mida rahvas hindab, on mõnikord risti vastupidi professionaalsele vaatenurgale,” tõdes Pajusaar, lisades juurde, et viimastes saadetes on tal olnud eriti kahju Merilin Mälki välja langemisest.

Pajusaar juhib tähelepanu asjaolule, et vabalt võisid esikümnest välja jääda mõnedki finaaliväärsed lauljad, kuna äärmiselt andekaid artiste võib olla konkurentsist pudenenud juba enne, kui nad jõuavad tuntust koguda. “Praeguste finalistide hulgas ma tõttöelda niivõrd erilist pauku ei näegi. Ma olen kuulnud suurepäraseid lauljaid küll ja veel, kes näiteks “Kaks takti ette” võistluse algfaasist välja praagiti. Kindlasti pole siin lõplikku tõde ja on suur võimalus, et jäi välja nii mõnigi äärmiselt talendikas laulja, kes mingil põhjusel otsustajate ees ei suutnud end kokku võtta, polnud veel küps ja ilmub välja edaspidi kusagil mujal.”

Superfinalistide Sissi Nylia Benita ja Uudo Sepa vahel ei oska Pajusaar valida, talle meeldivad mõlemad. “Nii Sissi kui Uudo on omamoodi värvikad ja vahvad artistid, aga nad on väga erinevad. Öelda nüüd, kes neist oleks parim… minu meelest oleks ka Merilin võinud saada uueks superstaariks. See Uudo on mulle kusjuures iga korraga hakanud rohkem meeldima, alguses ma polnud eriti tema edasipääsemiste poolt. See poiss on aga kasvanud selle saate käigus kõvasti, tal on olemas see loomulik soojus, mis võlub väga paljusid ja seda rahvas tunnetab,” analüüsis ta.

Pajusaare hinnangul on televisioon oluliseks osaks muusikute kuulsuse kujunemisest juba aegade algusest peale. “Isegi siis, kui Ivo Linna, Jaak Joala, Anne Veski laulmist alustasid, aitas neid televisioon, täna on lihtsalt võimalik nende saadetega noori muusikuid karjakaupa avalikkuse ette tuua. Kui ma 90ndatel alustasin tõsisemalt produtsendi- ja heliloojakarjääri, oli ikka täiesti metsik lauljate põud, samad nimed eri kompottides. Täna on tänu talendiotsingusaadetele tulnud ikkagi väga palju artiste peale. Ja kuidas täna noored veel pilli mängivad — see on fantastiline! Iga artist, kes neist saadetest peale tuleb, on suur kingitus Eesti muusikamaastikule, kuulajatele ja laulukirjutajatele,” sõnas ta ning lisas, et pakuks heliloojana hea meelega lugusid kõigile staarisaate finalistidele.

Lõpetuseks meenub Pajusaarele aga üks hoopis ammusem seik kaugete aastate tagusest ajast, mil oma esimesi samme karjääriredelil tegi üks tänastest staarisaate kohtunikest. “Mul oli õnne olla “Kaks takti ette” žüriis siis, kui Ines tuli esimest korda Väike-Maarjast. Seda on olnud nii soe jälgida, kuidas ta pärast seda on Eestis ilma teinud ja kuhu välja jõudnud. Alati kui näen Inest laulmas, züriides või mõnd saadet juhtimas, tuleb alati see pilt silme ette, kuidas ta tuli täiesti tundmatu noore plikana ja kohe võlus kõiki oma olemisega. Mõni selline imeline pilti astumine on tõesti olnud ja äärmiselt vahva on seda meenutada. Mul on tema üle ülimalt hea meel!”