Tegelased: balletikunstnik ÜLO VILIMAA, prantsuse filoloog TIIU VILIMAA, ajakirjanik Kati Murutar Aeg: 2001. aasta oktoobri lõpp Koht: ridaelamu Tartus Arhitekti tänavas
Telefon heliseb. Kostab Ülo Vilimaa rahulik, ent veidi väsinud hääl.
Ülo: Kati, tule nendele oma raamatutele järele, mis minu käes lugeda on. Muidu viin nad veel kogemata antikvariaati või kingin mõnele raamatukogule.
Kati: Heldeke, miks?
Ülo: Me müüsime Tiiuga oma ridaelamuboksi maha, ostsime Tallinnasse korteri ja kolime järgmisel nädalal Tartust ära.
Kati: Nii äkki!?
Ülo: Sugugi mitte. Otsisime Tallinnasse kevadest saadik korterit, nüüd on ta olemas, jääb vaid kolida.
Võtan lasteaiast noorima lapse kaasa ja läheme ukse taha, mis oli, aga enam ei olegi Vilimaade oma. Läbi ukseklaasi paistab kastidevirn elutoas. Ukse avavad tavapäraselt hästi riietatud ja lõhnastatud Vilimaad koos. #p2v#
Kati: Kus teie kassid ja koerad on?
Tiiu: Koertele leidsime uued kodud.
Ülo: Kassid… puhkavad kivi all.
Tiiu: Ärge võtke jalanõusid ära, me ei pese siin enam põrandaid, enne kui enda järel ukse sulgeme ja läheme uude koju.
Ülo: Alustame elu otsast.
Kokkupakitud majapidamises on diivaninurk veel alles. Ka arvukad maalid on seintelt maha võtmata. Ühelt neist naeratab vastu noor Tiiu. Tänane Tiiu naeratab nukralt ja elutargalt. Tohutule tiibklaverile on seltsiks jäänud vaid mõned veel äraviimata potililled.
Tiiu: Pärast nii pikka elu on kolimine üks jube nähtus. Asju on kohutavalt palju kogunenud.
Ülo: Tiiu on mitu nädalat ainult asjade pakkimisega tegelnudki. Enamiku raamatuid kingime sõpradele ja raamatukogudele.
Kati: Aga ajaleheväljalõiked ja kavalehed, kus seisab kirjas sinu elutöö?
Ülo: Põletasin ära.
Tiiu: Mööbli, mis Tallinna korterisse ei mahu, kingime järk-järgult antiigiärimeestele ja peene stiilitunnetusega sõpradele. Kui keldrit pudelitest-purkidest tühjendasime, ilmus välja keegi prükkar ja vedas kogu taara ülehelikiirusel minema. Riideid olen vaestele annetanud. Siin on käinud mitmeid viie- ja enamalapselisi perekondi, kes on lahkunud, riidekast ühes, lillepott teises kaenlas. Sest suuremale osale potililledest olen ka uue kodu leidnud.
Ülo: Uude ellu pole vaja mälestusi kaasa vedada. Muidu tahab hing rebeneda.
Tiiu istub televiisori ette ja jääb seriaali põrnitsema, ilma et ta õieti seda näeks. Ülo istub kauni, reisile asutava tugitooli serval, nagu oleks külas, ja tema silmad on niisked.
Kati: Kas olete kurvad?
Tiiu: Ei!
Ülo: Ammu oleks pidanud Tartust ära minema. Aga harjumus ei lasknud. Ja lootus, et siinses teatris miski siiski veel paraneb.
Praegu aga on nii, et solistid, kellega arvestades ma oma balleti «Tuhkatriinu» lavastasin, on lahkunud, ja mu viimanegi töö siin ei sõltu enam minust. Hooaja lõpuni hoitakse mind siiski veel kahetuhandekroonisel poolpalgal.
Tiiu: Pole häda midagi. Võta asja romantiliselt ja huumoriga!
Kati: Ajalehes teatati üsna kahjurõõmsalt, et Ülo tabati promillidega autoroolist. Mis nali see oli?
Ülo: Mul oli siin lisaks pidevatele ebameeldivustele hulk õudseid jamasid kaelas ja ma võtsin korvalooli, et süda murede käes seisma ei jääks. Aga korvalool lõhnab teatavasti tugevasti. Kui politsei mind peatas, lasti kolm korda puhuda, enne kui see õnnetu 0,5 kätte saadi.
Tiiu: Kui sedagi oli. Trahvi maksime kabineti diivani müügist saadud rahaga. Mõnikord on soliidsem ebaõiglus vaikides välja kannatada.
Tiiu vaatab aknast tuvisid, kes on aastaid harjunud tema juures söömas käima. Nüüd harjutab ta neid ilma hakkama saama.
Ühelt poolt aknast paistab Tartu-Tallinna maantee. Nagu sümbol. Teisel pool kõrgub roosa esinduslik korterelamu, kus elavad Toomas Savi, Jaan Kaplinski ja teised tuntud isikud.
Ülo: Nii turvaline oli siin elada. Tuttavad naabrid, naabrite koerad… Oh jah.
Tiiu: Me jätsime kodust ära minnes sageli majauksegi lahti, sest ei tulnud seda mõtetki, et keegi võiks sisse murda.
Ülo: Noh, ümberharjumisega on meil juba sissejuhatus tehtud. Käisime Tallinnas nelikümmend korterit läbi. Nägime kõikvõimalikke mutikesi ja lutikaid.
Tiiu: Eriti kohutavad pakkumised olid Kalamajja. Isegi kui korralikku majja korteri ostad, võid koduteel surma või vähemalt peksa ikka saada.
Ülo: See ka ei tähenda, et mul oli aastate eest Salme Kultuurikeskuses suur autoriõhtu. Kala-maja ja Kopli liinid on ikka need, mis nad on.
Tiiu: Meile aitas kodu leida Rene Eespere naine, kes tegeleb kinnisvaraga.
Ülo: Fantastilises linnaosas — seal kandis, kus on Suur- ja Väike-Ameerika tänav. Viis minutit jalgsi kinno, kümme kesklinna.
Tiiu: Hakkame elama Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase vahetus läheduses. Seal kõrval põles hiljuti just üks autoremonditöökoda tükkis paari kliendi autoga ära.
Kati: Ja kus te oma autot hoidma hakkate?
Ülo: Kilgas ja Karisma soovitasid üht head tasulist parklat soodsa teenustepaketiga.
Tiiu: Ah, mis auto! Peamine, et elame nüüd oma tütarde lähedal.
Tiiu õpib äsja soetatud mobiiltelefoni käsitsemist. Tuleb välja küll. Ja vaja on ka, sest oma uude koju nad telefoni, mille tõttu kodurahu kaob, enam ei taha.
Kati: Millega te Tallinnas elatist teenima hakkate?
Tiiu: Oma kahetoalise korteri ühe toa nurka sean sisse õmblustöökoja, nii et jätkan daamidele tualettide kujundamist ja õmblemist.
Ülo: Estonia uus balletijuht Tiit Härm läheb välja ainult klassika peale, aga mind huvitab vabatants.
Tiiu: Ega Vanemuises parem olnud. Üks mu sõbranna Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioonist ütles, et meil on ülim aeg provintsimentaliteet välja oksendada…
Ülo: Mind ajab ikka veel oksele.
Tiiu: …ja konnatiigist lahkuda.
Ülo: Enne kui ise konnaks muutud.
Kati: Lavastasid hiljuti Bel Etage’is.
Ülo: Aga on ju teada, milline kaos seal praegu valitseb.
Tiiu: Ülole pakuti tööd Nõmme Kultuurikeskuses.
Kati: See on ilus värskelt remonditud maja päris korraliku lava ja mõõduka saaliga, eks ole?
Ülo: Jah, ja seal on peeglitega proovisaalid ja garderoobid. Ma hakkan seal oma ammust unistust teostama. Loon Nõmme linna keskele laste ja noorte vabatantsu stuudio «Isadoraablid».
Tiiu: «Les Isadorables» kõlab paremini.
Ülo: Jah, ja kui lasterühm on piisavalt liikuma õpetatud, saan võib-olla just seal tavatus kohas lavastada etenduse Isadora Duncanist, kus peaosi hakkaksid mängima Kaie Kõrb ja Merle Jääger.
Kati: Pole see koht nii tavatu midagi. Seal on VAT Teater etendusi andnud ja teatrifestivale peetud, Nõmme Kultuurikeskus on täiesti elus ja teatrisobilik koht.
Tiiu tuleb ülemiselt korruselt, käes tilluke vana kitarr ning kingib selle mu tütrele. Laps jääb lummatult pilli silmitsema.
Tiiu: See on meie tütre Mariliina esimene kitarr.
Ülo: Ja Mariliina on nüüd väga hea ja suure tulevikuga laulja. Sellesse usun ma kindlalt.
Astume tühjaks jäävast kodust välja Arhitekti tänavale, kuhu
Vilimaade juurde enam kunagi külla minna ei saa. Aga Virmalise tänava nimi kõlab võib-olla isegi paremini.
