KROONIKA ARHIIVIST | Kuidas sai "Aktuaalse kaamera" uudisteankrust Harri Kingost alkohoolik ja eluheidik ning kuidas ta surma piirilt tagasi tuli

Täna 65. sünnipäeva tähistava "Aktuaalse kaamera" kunagistel tähtedel pole alati läinud nii hästi, kui arvata võiks. Omaaegne uudisteankur Harri Kingo (65) rääkis paarikümne aasta eest Kroonikale avameelselt, kuidas alkoholisõltuvus viis ta põhja ja temast sai eluheidik. Avaldame artikli kujul, nagu see ilmus aastal 2001, kui Harri Kingo elas juba täiskarsket elu.

«Elasin pool aastat trepikodades ja arestikambrites,» meenutab HARRI KINGO oma alkoholisõltuvust, mis ta 1990. aastate keskel põhja viis.

Omaaegne ETV tippsaatejuht ja diktor Harri Kingo tunnistab, et ta on alkohoolik. Kuid alles nüüd on ta valmis sellest rääkima. «Olin ETV staar, kuid minust sai pärast telemajast lahkumist lühikese ajaga sopajoodik ja asotsiaal, kes jõi maha oma raha, kodu ja kaotas seeläbi ka armastatud naise,» ütleb Kingo.
Praegu Õnnepalee tseremooniameister ning Delfi internetiportaali üks autoreid Harri Kingo on tilkagi alkoholi tarbimata vastu pidanud viis aastat. Kingo teab — niipea, kui see uuesti juhtub, on ta tagasi rentslis, kust ta viimasel hetkel, kui juba surm silme ees, vaevu välja rabeles.

Lõikusohus jalad
«Mäletan kui eilset päeva pilti palatist, kus lamasin kõrvuti ühe tadzhiki noormehega,» meenutab Kingo. «Tema jalad olid purjuspäi külma käes magamisest mustad ning gangreeniohus ootas teda amputeerimine. Minu jalad olid külmavillis, sellele eelnevas staadiumis. Mina aga esimese hooga viinauimast toibudes imestasin — kingad ei saa ju nii pigistada!»
Kingo istub Viru hotelli teise korruse baaris kohvitassi taga ning viitab letile, mille tagant naeratab kutsuvalt sihvakas baaridaam. «Mul on võimalus neilt riiulitelt saja erineva margi vahel valida, kuid ma ei tee seda, sest astuksin nii eelkõige iseenda vastu. Kui tol ööl, kus kiirabi mind järjekordselt tänavalt üles korjas, oleks mind pisut hiljem avastatud, oleksin samamoodi jalutu…»
Kingo mäletab, et see juhtum jalgadega oli juba kolmas seik, kus hommik teda reanimatsiooniosakonnast üleviiduna palatis tervitas. «Tänasin õnne, sest tavaliselt ärkasin oma poolverises okseloigus kuskil trepikojas või politsei arestikambris.» räägib Kingo. «Neil hommikutel tundsin, et mu maailm on pisut suurem kui muidu. Kui muidu olid mu varanduseks vaid riided seljas ja kaks kätt taskus, siis neil haiglahommikutel koiku, mis oli täiesti minu päralt!»
Pikendamaks päevi haiglalinade vahel, õnnestus Kingol kraadiklaasi kuumaks küttes isegi palavikku simuleerida, sest kõrgenenud temperatuuriga patsienti välja ei kirjutatud.

Masendav töö
Kingo traagiline, kuid õnneliku lõpuga lugu ulatub aega, kus ta värske Tartu ülikooli juuraeriala lõpetajana Tallinna Prokuratuuri tööle suunati.
«See oli minu jaoks masendav aeg,» räägib endine teletäht. «Erilist tülgastust tundsin seksuaalkuritegude vastu, mis olid toime pandud laste peal. Mu oma poeg oli ühe sellise istungi ajal kaheaastane ning protsessi kuulates ei kujutanud ma ette, et mõni pervert võiks temaga midagi samalaadset korda saata.»
Kingot tänati tema enda sõnul nende aastate jooksul vaid ühel korral. Siis, kui ta rääkis õigeks ühe vabakäiguvangi, keda süüdistati miilitsa peksmises — kui ta samal aja oma naisega kodus hoopis sünnipäeva pidas.
«Mehele mindi koju järele ning peksti seal miilitsate poolt kättemaksuks omakorda oimetuks,» meenutab Kingo. «Tõestasin kohtus kolm päeva ta süütust ja nõudsin neile kolmele miilitsast peksjale karistust — samas kui terve istungi publik koosnes miilitsatöötajaist. Ja ainus, kes mind töö jooksul on tänanud, oli selle vangi naine, kes mulle hiljem tänaval järele jooksis.»
Kingo tunnistab, et sellise töö juures polnud harv juhus, kui ta pärast kella viit mõnele tuttavale helistas ja pakkus, et «paneks õige ajud likku». «Ikka sai tehtud mõni õlu või kangem naps, et peletada töömõtteid, viibida pisut teises maailmas.»
Kingo sõnul tõi ta ellu aga ootamatu lahenduse ühelt poolt võimalus liikuda edasi advokatuuri, teiselt poolt pakkumine alustada telekarjääri. «Mõtlesin kaks nädalat ja valisin tele. Arvasin siis, et tegin õigesti, sest tundsin sõna otseses mõttes kergendust,» ütleb Kingo. «Tunnistan, et mind tiivustas ka edevus, soov olla parim.»

Tipptegija
Tähelendu ja tuntusesära meenutab Kingole siiani ETV aastapreemia Hommikutelevisiooni» saadete eest 80ndate lõpus.
Kingo tunnistab, et siis võttis temas aeg-ajalt võimust isegi mingisugune ülbus, sest ta leidis, et on võimeline kaamera ja mikrofoniga tegema kõike, mida tahab. ETVs mäletatakse siiani tema «Hommikutelevisiooni» pööraseimat eksperimenti, nn tühja tooli saadet, kus haaravate intervjuude ja värvikate esinejate asemel asetas Kingo stuudio keskele tooli ning kutsus sellele inimesi oma lugu rääkima. Stuudios ei toimunud poolteise tunni jooksul üldse midagi, oli ootamine, kõlas Mozarti, Vivaldi ja Salieri muusika.
«USAs hinnatakse saate reitingut selle järgi, et vett ei ole. Kui on olnud vaadatav saade, siis pärast selle lõppu hakkavad kõik ühtäkki koduseid toimetusi tegema ja kõrgematel korrustel jääb veesurvest puudu,» seletab Kingo.
«Keegi heitis mulle hiljem ette, et ta ei saanud terve hommikupooliku vetsu minna, sest äkki just sel hetkel tuleb keegi stuudiosse, istub tooli ja räägib — ja tal jääb see nägemata! Kellelgi jäi dushi all käimata, sest pärast saate lõppu kadus vesi,» tuletab Kingo meelde oma tähthetke.
Kingo meenutab ka seda tipphetke, misjärel tal huvi tele vastu täiesti kadus ja millest tema allakäik alguse sai: «Kui mul õnnestus olla riigi ainsa televisiooni saate «AK» juht ajal, kui toimus riigipööre (1991. a augustiputsh — toim). Sellist vedamist esineb ühel ajakirjanikul harva. Kui olin need kaks asja ära teinud, tundsin, et mu eluunistus ajakirjanikuna on täitunud. Ma olin saavutanud selle, milleni annab jõuda.»

Miks kõik kained on?
Kingo sõnul seisis ta seega üheksakümnendate alguses taas teelahkmel, ning mida rohkem tal uue ameti, raadiotöö kõrvalt aega üle jäi, seda rohkem ta oma aega baarides surnuks lõi.
«Tegin paarimehega saadet kolmapäeviti, pärast seda oli nädal aega vaba,» meenutab Kingo. «Äkki avastasin, et seda vahepealset aega olin sisustanud nii, et mu lahutamatuks kaaslaseks oli alkohol ning, mis kõige hullem, mul polnud selle vastu midagi.»
Kingole meeldis selline elustiil nii, et ta ühel hetkel isegi imestas: miks valdav enamus inimesi ümberringi nii kained on? Samas leidis Kingo enda sõnul sellele ka kohe vastuse: neil lihtsalt pole võimalik juua, sest neil pole selleks raha! «Mulle meeldis tipsutada, aga kogused muutusid üha suuremaks. Pärast raadiosaadet mõtlesin alati, et esmaspäevaks olen ju jälle normis, kui järgmist saadet ette valmistama asun.»

Tasahilju, kuid järjekindlalt libises aga käest kõik. Ta helistas tihti raadiosse, valetas, et on haige, ja jättis oma saatelõigud tegemata. Ühel päeval avastas Kingo, et tal pole ka mõtet enam linna vahele pummeldama minna, odavam on osta poest pudel viina ning see kodus üksi ära juua.
«Läksin poodi, ostsin 0,7se viina ja viis–kuus pudelit õlut. Mõtlesin, et viina joon õhtul ära ja järgmisel päeval parandan õlledega pead,» meenutab Kingo. «Samal õhtul läks aga kõik. Kui ma paar päeva hiljem ärkasin, keerasin raadio lahti ja kuulsin, kuidas diktor soovib head teisipäeva. Siis irvitasin, et näe, eksis. Mina teadsin, et peab esmaspäev olema. Kui aga kööki sattusin, avastasin tühja taarat kokku lugedes, et füüsiliselt ei oleks ma jõudnud ühe õhtuga nii palju ära juua. Üks päev oli möödunud nii, et ma ei mäletanud sellest midagi… Ja selliseid päevi tuli üha rohkem ja rohkem.»

32 000 krooni ühe õhtuga
Nii nagu Kingo oli pidurdamatu joodik, oli ta ka pidurdamatu õnnemängija. Ta mäletab hästi seda õhtut, kui lõi laiaks 32 000 krooni. «Mul oli õhtu hakul pangaarvel
17 000 krooni. Lubasin endale selle eest head ja paremat ning läksin siis kasiinosse,» räägib Kingo. «Mängisin black jack’i ja tegin kohe 500- ja 1000krooniseid panuseid. Üks kaotus, teine kaotus… Olin aga joobes nii usku täis, et kihutasin semudega koju ning müüsin nii televiisori, videomaki kui ka stereokeskuse maha — ning tagasi kasiinosse! Kätte maksma eelnevalt kaotatu eest.»
Paraku sulas sõrmede vahel ka kodutehnika müügist saadud raha. Kingo mainib, et täis peaga oli tal veel nii palju oidu, et suutis kasiinost lahkudes endale paar-sada krooni püksitaskusse jätta. Et veel tee pealt pudel viina osta ja taksoga koju sõita.

«Aga hommik oli kohutav,» tunnistab Kingo. «Ärkan, ajan end püsti, et raadio käima panna — raadiot ei ole. Et telerit vaadata — aga seal, kus ta seisis, on tühi koht. Mõistagi meenus eelmine õhtu ja agar müügitegevus. Imestasin, et ma asjade eest üldse raha sain. Mult oleks võidud see kõik ka niisama võtta, sest mingit vastast minust purjus peaga poleks olnud.»

Eneseusk kadus
Kingo müüs oma korteri ja kolis naise juurde, kellega nad olid seni armukestena suurepäraselt läbi saanud. Kui suhe armukestena klappis, siis hommikust õhtuni teineteisega ninapidi koos enam mitte. Pealegi läks raha rohkem välja, kui sisse tuli. «Klassikaline. Tülid tekkisid majja, mind ei saanud usaldada, sest jätsin tänu oma joomalembusele kuhugi ilmumata, midagi tegemata.»
Kuigi Kingol polnud enam kuhugi minna, jäeti ta ühel hetkel ukse taha. «Mäletan, et seisin külmas ja mõtlesin, et mu varandus on ainult riided, mis seljas, ja natuke raha. Esimese hooga otsustasin, et lähen ja joon end täis.»

Pool aastat elas Kingo trepikodades, politsei arestikambrites, heal juhul avastas keegi tänaval viinauimas vedeleva endise teletähe ning kutsus korrakaitsjate asemel välja kiirabi. «Mu organism hakkas üles ütlema. Pankreas,» seletab Kingo. «Oksendasin verd. Aga mulle pumbati mitmel korral eluvaim sisse… Aga nii kui välja sain, olin samas olukorras. Mul polnud kuhugi minna. Mul oli natuke raha, mida olin suure lunimisega headelt inimestelt laenanud — ning läksin ja jõin jälle. Minu eneseusk oli kadunud, ja see on kõige hullem.»
Kingo ütleb, et siis oli tal selline põhimõte: joon end pildituks, ja kui ärkan, siis ärkan, kui ei, siis ei! Ta kirjeldab oma elu sel perioodil kui münti, mis võib kukkuda lauale nii või naa — kas jääb peale kull või kiri. «Ma ei tea, miks, aga jäi alati kiri,» ütleb Kingo. «Kui mind kolmandal korral reanimatsioonist palatisse üle viidi ja arstid oma tavalise ringkäigu tegid, seisatasid nad minu ees ja üks neist ütles: näete, siin lamab härra Kingo, kes on tõsiselt nõuks võtnud enesetappu sooritada.»

Elutahe otsustas
Kingo ütleb, et sel momendil tema sees miski liigatas. Pluss vaatepilt tema kõrval lõikusele minevast tadzhiki noormehest. «Mind turgutati seekord veel ellu,» tänab Kingo arste. «Astusin kolmandat korda haiglast välja ja, kuigi tunneli lõpus ei paistnud ühtegi valguskiirt, otsustasin teha esimese sammu — mitte juua.»
Kingo ütleb, et otsuse juures ei mänginud vähimatki rolli tahtejõud, vaid lihtne soov — soov elada. Kingo kirjeldab asjade edasist kulgu nii: «Mu elus on toimunud teatavad otsingud eluaeg, alates keskkooliaegadest, kus noored vaidlevad väga suurte ja põhimõtteliste küsimuste üle. Teised kasvasid sellest välja, aga mind jäidki need küsimused vaevama.»

Kingo leidis omapärase analoogia põhjal enda jaoks usu ja jumala: «Me ei saa elus ega matemaatikas läbi nullita, see ‘eimiski’ korrastab vaevalise rehkendamise teaduseks — matemaatikaks. Null on praktiline, ei saa ju midagi ehitada ega välja arvutada nulli kasutamata. Analoogia jumalaga — ka oma elu ei saa elada ega üles ehitada temata. Aga näita mulle nulli või jumalat looduses! Neid ei ole. Jumalat justkui ei olekski, ometi paneb ta elus kõik valikud paika, tänu temale olen hakanud õigeid valikuid tegema.»
Kingo mäletab, et viis aastat tagasi, kui ta oli otsustanud astuda esimese sammu — enam ei joo! —, istus ta ühel hetkel ka naise vastas, kellega ta siiani koos elab. Samal ajal kutsus Kingot tagasi naine, kelle juurest lahkumise järel ta oli end pool aastat hävitanud. «Sain veerand tundi aega otsustamiseks, kas lähen vana juurde tagasi või alustan uuega. Ma polnud oma vanast armastusest üle saanud, kuid helistasin talle selle veerand tunni möödudes ning ütlesin, et ma ei tule.» Vana suhe oli selleks Kingo sõnul juba liiga katki ja seda, kuigi prooviti juba enne saatuslikku lahkuminekut, poleks õnnestunud lappida.

Ei kahetse vähimatki
«Astusin uue inimese ellu ja ta neelas alla selle, et ma ei vastanud samaga, polnud temasse taevani armunud. Kuid ta võttis mind nii, nagu olin, ja me oleme siiani koos.»
Kingo räägib, et tema ja temast neli aastat noorema elukaaslase suhe põhineb usaldusel ja hoolimisel. Ning et see on midagi nii võrratult head, et ta ei taha seda enam millegagi rikkuda. «Ma ei kujuta ette, et laseksin meie vahele midagi, mis seda head halvemuse poole keeraks. Seda enam ei saa see olla alkohol, sest uuesti jooma kukkuda oleks egoistlik. Ainus, kes joobnud olekust võib ehk «rõõmu» tunda, on ju see inimene, kes joob. Keegi teine ei saa sellest osa, küll aga meeleheidet.»

Kingo lisab, et kui ta varem elas oma tahtmiste, siis nüüd vajaduste järgi. Ta ei taha oma elus kulgeda enam illusioonides ega fantaseerida asjade üle, mida ta kunagi ei saa. Osalt ka seda luges ta oma väärade valikute põhjuseks, mis ta elu alla viisid. «Kui sa küsid mult, kas mul on palju raha, siis ei ole — alati võiks rohkem olla. Kuid ma vajan vähe, söön lihtsat toitu nagu tudengipäevil, ei aja taga mammonat, ei loobi raha tuulde.»
Kingo ei kahetse joomarluse perioodi ja võrdleb end raamatu Forrest Gumpiga, kelle elukõver käis samuti kord üles, kord alla. «Muidu ma ei oleks praegu see, kes ma olen. Võtan oma elu kui kogemust, sest see on olnud minu elu,» leiab ta.
Kingot on painanud mõtted inimestest, kes on tema kõrval olnud, kuid lõpuks kadunud. «Mul on olnud palju suhteid, suhteid ilusate, heade ja tarkade naistega, kes on mind oma ellu võtnud, kuid pidanud seejärel järk-järgult minus pettuma,» kahetseb Kingo. «Ma ei olnud usaldusväärne, jätsin midagi lubatut tegemata, hiljem vingerdasin ja valetasin. See on, jah, minevik, kuid mul on praegu võimalus — ja ma palun neilt kõigilt andeks.»