Suurärimees LEHO SIIMSENi tee rahamaailma tõestab, et ka lihtsast ralli-mehhaanikust võib saada miljonär.
#p2#«Kõik väikesed poisid unistavad autojuhi või kosmonaudi elukutsest. Mina tahtsin autojuhiks saada. Ilmselt seepärast, et minu perekonna majandusliku olukorra juures tundus auto väga kättesaamatu ja ihaldusväärne,» räägib miljonär Leho Siimsen (42).
Tänaseks on autojuhi ametist unistanud poiss oma unelmad mitmekümnekordselt täitnud. Leho Siimsen on AS Fakto suuraktsionär ning Nissan Balti peadirektor. Ent kuskil autoärimehe strateegilise mõtlemise vahel elab ikka veel toonane väike poiss:
«Autod ja mootorrattad on mulle alati meeldinud ja meeldivad praegugi. Ja sõitmine meeldib väga.»
Ehitas ise sapaka
Väga rikaste inimeste puhul kerkib alati küsimus, kuidas nad küll rikkaks said. Leho Siimsen oma suurte äride algusest saladust ei tee. Tema võttis tehnikaülikooli tudengina naiseks ülikoolikaaslase ning hakkas pere ülalpidamiseks tasapisi autosid parandama.
«Ühest küljest oli autode kallal nokitsemine mu hobi, teisalt tõi see ka raha sisse,» räägib ta. «See remondipisik süvenes kogu aeg. Oma esimese auto ehitasin ka sisuliselt ise.»
Sisuliselt ise ehitatud auto oli Zaporozhets ning selle valmis saamine võttis aega paar–kolm kuud. Siimsen muheleb veel tänagi, meenutades, kuidas selle sapakaga Viitna tee peal Saabiga võidu sai kihutatud: «Meie sõitsime auto ja iseenda võimaluste piiril, Saabil oli ilmselt aega laialt käes… Aga mööda saime!»
Tehnikaülikool sai läbi, huvi autode vastu aga jäi. Leho Siimsen valis endale elukutse, mis võimaldas autosid putitada ja samas vaba mustlaselu elada — temast sai rallitiimi liige. «See oli üks huvitav ajajärk,» hindab mees nüüd.
Ajapiirideta töö
«See oli ajapiirideta töö,» kirjeldab Leho Siimsen elu rallimehhaanikuna. «Abikaasat nägin sel ajal üsna harva. Täpsem oleks väljenduda nii, et kui oli võistlusperiood, siis esines vahetevahel juhtumeid, et olin ka kodus.»
Samas andis see töö Siimsenile võimaluse raudse eesriide vahelt välja piiluda ja uurida, kuidas asjad mujal maailmas käivad.
«Esimest korda üle Poola piiri minnes oli ikka meeliülendav tunne küll,» tunnistab mees. «Olin siis kahekümneviiene. Tänapäeval käiakse välismaal juba viieaastaselt.»
Rallimehe elu võimaldas maailma sotsialistlikku osa tundma õppida, kuid ei katnud majanduslikult Leho Siimseni vajadusi.
«Kui sai, tegin selle töö kõrvalt väikesi haltuuraotsi,» meenutab ta. «Perestroika algusaegadel aga tundsin, et vanamoodi enam edasi minna ei saa, ja tegin oma kooperatiivi.»
Esimene miljon ja uus väljakutse
Vastse firma nimi oli Pamper ning see tegeles peamiselt autoremondiga.
«Olin harjunud töötama selleks, et ennast ja oma peret ülal pidada. Rohkemaks lihtsalt raha ei jätkunud. Esimene töö, millest raha veidi ka üle jäi, oli ralliautodele sportkäigukastide tootmine.»
Aktsiaseltsid polnud Eestis siis veel lubatud. Autode sissetoomiseks vajaliku firma Fakto registreeris Leho Siimsen aastal 1990 Moskva välisasjade ministeeriumis. Oma esimese miljoni teeniski ta Faktos tehtud tööga.
«Õige pea sai mulle selgeks, et tunnen Nõukogude Liidus toodetud autosid nii hästi, et nendega pole enam kuigi huvitav tegelda. Hakkasin otsima uut väljakutset. Tekkis side Nissani autofirmaga ning sealtmaalt olen tegelnud Nissanite maaletoomisega.»
Autoärimees tunnistab, et Faktos on ta korduvalt riskinud kõigega, mis tal on. «Palgatöötajatele on tasu garanteeritud, ettevõtja osaks on risk,» sõnab ta muiates.
Demokraatlik juht ja isa
«Arvan, et juht peab olema küllaltki demokraatlik,» arutleb Leho Siimsen. «Igal inimesel tekivad läbielatu ja kogemuste põhjal oma seisukohad, ja neid on väga raske muuta.» #p5v#Demokraatlikult püüab Leho Siimsen kasvatada ka enda ja abikaasa Lea (42) kahte tütart. Seitsmeteistkümnene Kristiina õpib Saksa Gümnaasiumis ja kahekümne ühene Helen Eesti Kõrgemas Kommertskoolis.
«Enamasti saame asjadest ühtmoodi aru,» on Siimsen oma koduste suhetega rahul. «Mõnikord olen püüdnud midagi keelata lihtsalt sellepärast, et kui ma ise olen ühe vea teinud, ei pea mu lapsed seda ju täpselt samal kujul kordama. Õnneks on meil omavahel
sedavõrd hea usaldus, et me kõik peame omavahelistest kokkulepetest kinni.»
Leho Siimseni tööpäevad algavad kaheksast hommikul — kohe pärast noorema tütre kooli viimist —, ning mees kinnitab, et kauem kui õhtul seitsmeni ta nüüd enam tööl ei ole. «Kümme esimest ettevõtlusaastat ei lõppenud mu töö õhtul enne kella ühteteist.»
Tööpingetest lõõgastumisel eelistab ärimees aktiivset puhkust ja hobidega tegelemist:
«Suvel sõidan palju jalgrattaga, talvel suusatan. Üldiselt treenin enda jaoks, aga olen käinud ka maratonidel. Olen seadnud endale eesmärgi mahtuda esimese viiekümne protsendi sisse ja saanud sellega ka hakkama.»
Talvel käib Leho Siimsen perega suusareisil. Koos veedetud puhkused on perekondlik traditsioon, millest Siimsenid kunagi taganenud ei ole.
Leho Siimseni hobideks on tema enda sõnul kõikvõimalikud «tehnilised meelelahutused». Nagu näiteks kaater Pirita sadamas, millega Siimsen suviti Eesti ja Soome vahel merd mõõdab.
Väikelaevajuhi paberid on tal olemas ning, nagu ta kinnitab, jahisõiduks on ta liialt kärsitu tüüp — tahab kohale jõuda kiiremini, kui see purjekaga võimalik.
«Tahan Eestist Soome jõuda poolteise tunniga, mitte purjega tuult püüdes mitu korda pikema ajaga. Et niisugused retked õnnelikult lõpeks, on vaja tähelepanu ja ettevalmistusi. See kõik aga viib mõtted töö juurest eemale ja laseb tööst välja puhata.»
Meresõitudele võtab Leho Siimsen kaasa naise ja tütred ning kinnitab, et eriti vanemast tütrest on tal laevajuhtimisel tublisti abi.
Meri, täpsemini Eru laht, loksub ka Siimsenite suvekodu lähedal, kust Leho ja Lea suviti autoga tööle käivad. Lea Siimsen töötab AS Faktos raamatupidajana.
Vanad autod nagu legendid
Päris oma esindusautot Leho Siimsenil ei ole. Kuna ta ise uusi autosid sisse toob, sõidab ta mõne n-ö Nissani promoautoga. Ent esindusliku Nissan Balti hoone keldrikorrusel on nende autode kodu, millega Leho Siimsen hobi korras tegeleb. Vanad autod. Enamikel neist lisaks soliidsele eale ka põnev legend «kaasavaraks».
#p3v#Nii näiteks ilutseb garaazhinurgas must Zim — Nõukogudemaa luksuslik preemiakingitus Eesti NSV parimale lüpsjale Annika Mikomägile, kes sai selle tiitli enne Leida Peipsi tähelendu.
Leho Siimsen taastab Juhan Smuuli neljarattaveolist Pobeda M 72. Sama kirjaniku Volga kuulub ärimees Raimo Kägule.
Leho Siimseni lemmik on aga helesinine Moskvitsh, millest on ehitatud väike maastur. Pealtnäha täiesti tavaline «mosu» on neljarattaveoline ning kõvasti kõrgem kui ta suguvennad.
«See auto pandi kokku küll tehases, aga käsitööna liini kõrval,» teab Leho Siimsen rääkida.
«Ühtekokku on neid autosid toodetud väga vähe — viisteist tuhat kogu Nõukogude Liidu peale.»
Suviti lükkab Leho Siimsen kord ühele, kord teisele uunikumile hääled sisse ja teeb väikese ringi. Läheb näiteks suvilasse.
Ei meeldi rahast rääkida
Igihaljas küsimus «Kas raha muudab inimesi?» võtab Leho Siimseni mõtlikuks. «Tahan, et mul oleks õigus, kui väidan, et mind pole raha muutnud,» ütleb ta rõhuga. «Mulle ei meeldi rahast rääkida ja ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nende rikkuse järgi. Tahan lävida väga erinevate inimestega, kellel on erinev kindlustatuse tase. Arvan, et raha on lihtsalt vahend toimetulekuks.»
Lootusele jääda rahast sõltumata siiski iseendaks lisab Leho Siimseni sõnul jõudu kindel teadmine, et tema lähim sõpruskond ei ole kahekümne aasta jooksul muutunud.
«Tahan inimeste mõtetest aru saada,» sõnab mees. Ja lisab, et ta tahaks oma kätega toime tulla mitut masti töödega. Eriti muidugi nendega, mis tehnilist taipu eeldavad.
#p4v#LEHO LÄHEB LENDAMA
Autoärimees Leho Siimsen vahetab kontoripintsaku nahkse lendurikuue vastu ning ronib valgesse väikelennukisse. Algamas on tema viieteistkümnes lennutund. «Õhkutõusmine ja lendamine on minu jaoks kergemad kui maandumine,» tunnistab õppur. Et piloodiks saada, on vaja nelikümmend viis täistundi õhus lennumasinat juhtida ning kaks korda nädalas teoorialoengutel käia.
Auto- ja meresõiduoskustest õhus kasu pole. Pigem vastupidi: instruktor peab õppurile aeg-ajalt meelde tuletama, et unustagu too ära kõik, mida autot juhtides vaja läheb, ning keskendugu lennukile.
See masin, millega Leho Siimsen pärast lennukooli lõpetamist õhku tõuseb, on juba ära tellitud. Kuna lennuk on kallis lõbu ka rikkale inimesele, sai see tellitud koos väikese sõpruskonnaga. «Ma ei kasutaks lennukit nii palju, et seda üksinda omada ja pidada oleks arukas,» hindab Siimsen.
