«Ega igast joonistavast lapsest kunstnikku saa,» arvas RAIVO JÄRVI isa oma pisipoega vaadates. «Sellest poisist tuleb kunstnik,» vaidles ema vastu.
#p2V#Raivo Järvi (47) tunnistab, et ta oli üsna üksildane laps ja oma üksiolemistega üsna rahul. Veidi erakliku loomuga on ta enda sõnul tänapäevani. Eriti siis, kui haiget saab: pahasti kellelegi ei ütle, kõva häält ei tee, kuid muutub tükiks ajaks väga-väga vaikseks. Ja alles siis, kui küsitakse, tunnistab üles, et see või teine asi jäi hinge kripeldama ja teeb seal ikka veel haiget.
Isa muusik, ema balletiõpetaja
Väikese Raivo lapsepõlvemaad on Pärnus. #p3#Kuna tema vanemad Riho ja Svetlana Järvi ei aktsepteerinud Nõukogude Liitu, ei tohtinud nad nõukogude korra ajal enam Tallinnas elada.
Neile anti kaksteist tundi aega, et oma kodust lahkuda ning kuhugi mujale Eestisse elama kolida.#p4P#
Riho ja Svetlana otsus langes Pärnu kasuks, sest kui nad kompsudega Balti jaama jõudsid, oli Pärnu rong parajasti ees. Pärnu sai samadel põhjustel kodulinnaks paljudele teistelegi kultuuriinimestele, näiteks kolisid sinna praeguseks juba manalateele läinud teadmamees Gunnar Aarma ja tema abikaasa Heljo. Kui väike Raivo lasteaeda läks, oli Heljo Aarma tema muusikakasvataja.
Raivo isa viiuldajatöö tõttu oli muusika üks võimalik tee, mida mööda vanemad teda minemas kujutlesid. Isa arvates oli joonistamine veidi kahtlane teema: kõik lapsed ju joonistavad, aga ega siis kõigist sellepärast virtuoosi ei tule. Svetlana Järvi aga uskus kindlalt, et poeg saab just nimelt kunstnikuks.#p6V#
Raivo meenutab: «Mulle meeldis joonistada. Ja see ema jutt, et minust saab suurena kunstnik, meeldis mulle ka. Nii otsustasingi kolmeaastaselt ära, et hakkan kunstnikuks.»#p5V#
Joonistamine käis toona värvipliiatsitega ning need on jäänud kunstniku lemmikuteks tänapäevani.
Kasvatas end ise
Kui Raivo vanematel oli vaja õhtul kauaks välja jääda, kasvatas väike poiss ennast ise.
«Ema pani toidu lauale valmis ja äratuskella helisema. Viimast oli vaja sellepärast, et kella ma siis veel ei tundnud. Kui see helisema hakkas, oli söögiaeg. Istusin laua äärde, sõin kõhu täis ja läksin magama.» Ja kunagi ei tekkinud kiusatust süüa varem või hiljem või jätta üldse söömata? Raivo Järvi raputab pead: «Ei. Ema ütles nii ja ma ei mõelnud, et peaksin seda muutma.»
Teine hea poisi harjumus oli Raivol igal õhtul enne magamaminekut enda tuba ära koristada. «Seda nõuan praegu oma lastelt ka. Õhtul ei lähe keegi enne voodisse, kui lastetuba on korras.»
Järvide peres on kaks last: Raivo poeg Richard (12) ja abikaasa Tatjana (41) tütar Ellen (13).
Raha oli vähe
«Mu poeg ütles mulle kord veidi etteheitvalt: isa, ma olen oma klassi kõige vaesem poiss,» tunnistab Raivo Järvi. «Talle ei meeldinud, et ta klassikaaslastel on mobiiltelefonid, temal aga mitte. See pani mind mõtlema... Minu lapsepõlv oli tükk maad vaesem kui tema oma ja ma ei osanud siis millegi üle kurta. Mäletan küll, et kui mina sain taskurahaks rubla, siis mõni meie klassist sai kolm või koguni viis. Ma ei põdenud sellepärast. Toit oli laual, särk-püks seljas... Tänapäeval on vist raha palju tähtsam kui vanasti,» arutleb Järvi, kes on valinud vabakutselise elu koos kõigi selle heade ja halbade külgedega.
Hea on näiteks see, et kunstnik saab oma aega ja tegemisi planeerida ilma kellast kellani töögraafikuta. Halb see, et sissetulekute laekumine on palgatöölise omast mõnevõrra ebakindlam.
Praegu tunneb Raivo Järvi puudust maakodust, kus suvel perega puhata. Kuni seda aga ei ole, sõidavad Järvid vabadel päevadel lihtsalt linnast välja — mere äärde jalutama. Kui tee Viimsi poole juhtub viima, lõpeb retk Jussi Õlletoas, kus on võimalus ka söögi ajal suurtest akendest merd vaadata.
«Tõsi, väga tihti me endale väljas söömist lubada ei saa. Kord kuus ehk,» nendib Raivo Järvi.
Kui Raivo koolitee algus kätte jõudis, oli poliitiline kord veidi leebemaks muutunud — saabunud oli «sulaaeg». Riho ja Svetlana Järvi said taas õiguse naasta oma kodulinna Tallinna. Kooli läks väike Raivo juba pealinnas.
Esimese õppeaasta sisse mahtus ka koolivahetus. Raivo läks tavalisest koolist peaaegu kohe kunstikallakuga kooli — poisi unistus kunstnikuks saada polnud kuhugi kadunud.
Lahingust tantsupeole
Pärnus oli Raivo kasvanud teiste laste seltskonnata, sõpradeks vaid enda mõtted ja joonistused. Tallinnas tekkis tal ka omavanune seltskond, kellega koos mängida.
«Kõige populaarsem oli sõjamäng. Lahingud käisid sakslaste ja venelaste vahel. Mina olin sakslane,» meenutab Järvi. Ja lisab: «Huvitav on see, et kui me hiljuti pojaga koos sõjafilmi vaatasime, meeldisid talle ka sakslased rohkem kui venelased. Ei tea, miks, mingi sisemine kultuuritunnetus või... Rääkisin talle küll, et selles sõjas olid venelased ja sakslased mõlemad väga julmad, aga talle meeldisid ikka sakslased rohkem. Igatahes olid sõjamängud lapsepõlves meie jaoks nii huvitavad, et mängisime neid aastaid. Veel üsna suurte poistena oli nii, et kõigepealt mängisime sõda, siis tegime ennast korda ja läksime tantsupeole.»
Tantsida Raivo armastas. «Ema ju tantsuõpetaja,» märgib ta.
Esimene armumine tuli Raivo ellu seitsmendas klassis. Sellest juttu tehes muutub mees nüüdki veidi häbelikuks.
«Kutsusin ta kinno. See oli veel alla kuueteistaastastele keelatud film — «Angelica, inglite markiis» —, ja meie olime ainult neljateistaastased. Aga sisse igatahes saime. Olime mõlemad üsna häbelikud, ei julgenud teineteisele õieti otsagi vaadata, istusime lihtsalt kõrvuti ja vaatasime ekraanile.»
Järvi kinnitab, et peab oma lapsepõlve õnnelikuks ajaks. Ehk just see on põhjus, miks ta läbi aastate lapsi ja muinasjutte ning lastelugude jutustamise juurde piltide tegemist on armastanud.
