«Olen vana ja väsinud mees,» tunnistab missi-issi VALERI KIRSS. Viisteist aastat on ta «tootnud» iluduskuningannasid. Kolm aastat on ta vaba allilma ähvardustest.
#p2#Valeri Kirsi (56) missikontoris on hämar ja jahe ka soojal kevadpäeval. Stardipunkt, kust on alanud Eesti esikaunitaride tähelend, on pandud enampakkumisele.
«Olen liialt kokkuhoidlik ja alalhoidlik üksitegija,» põhjendab staazhikas missimeister oma loobumist. «Väliselt olen ma kadestatavas seisus — olen sel alal monopolist. Aga ma tahan anda ka teistele võimaluse.»
Kirss nimetab missivõistluste korraldamist meediatordi tegemiseks ning kinnitab, et väljakutsena on see unikaalne shanss.
Ent ilul ja võlul on ka valusad varjuküljed. «Missivõistlused on kaunis vale, mis aitab kõigil elada,» kinnitab Kirss. «Olen seda kaunist valet tootnud väga väheste rahaliste vahenditega, kuid aastaringse suure tööga. Tegin seda seepärast, et mulle tundus, et niisugust asja on noortele vaja. Viisteist aastat olen püüdnud ideaale hoida. Nüüd tunnen, et ei jaksa enam.»
Loobumine kui miljoniteenistus?
Ehkki Valeri Kirss ütleb enda olevat pigem aatemehe kui raha nimel tegutseja, näib tema missi-issi tiitlist loobumise määravat siiski pigem raha kui aated ja ürituse edasikestmine. Rahanõudmised pole väikesed — Kirss orienteerub miljonäridele.
«Müügiprotsess toimub kinnise ja individuaalse enampakkumise korras,» kinnitab mees. Alghinnaks on Kirsi kui missinduse aktivisti viieteistkümne aasta töötasu, mida saaks maksta kümne aasta jooksul. Kui suur see tasu on, ei soostu ta avaldama. 80ruutmeetrine missikontor vanalinnas on aga Kirsi sõnul võimalik kohe välja osta, kokkuleppelise hinnaga.
Eraldi tasu nõuab Valeri Kirss loobumise eest antud alal tegutsemisest. Ta arvab, et juriidiliselt oleks kõige õigem vormistada näiteks seitsmeaastane loobumine elukindlustusena.
«Olen pidanud läbirääkimisi mitme rahamehega, seni pole kellegagi kokkulepet saavutanud,» ütleb Kirss.
Kirss versus teised
Valeri Kirsist õhkub kibestumist. Mees ei eitagi seda — ta on kirja pannud kõik põhjused, miks ta missikarusselli keerutamisest ära on väsinud.#p4p#
Esmajoones vihjab Kirss oma ekskonkurentidele. «Missikissell,» märgib ta vahepeal missimaailmas kanda kinnitada püüdnud Raivo Kiisleri kohta. Lühend «Mad. E.» tähistab Kirsi märkmetes Enelin Meiusit. «Nõudepesijast rahapesijaks on kerge saada!» viskab Kirss põlglikult. «Tõrvatilgutajad!» lisab ta juurde.
Teine suur probleem on Kirsil olnud telejaamadega. ETVga koostööst loobus Kirss enda sõnul omal algatusel, kuna ta ei taha maksumaksja raha kulutada. TV3 ostis Kirsilt missivalimiste stsenaariumi tegemise. Sealt edasi algas telekarussell, kus Kirsiga pidasid läbirääkimisi nii TV3 kui ka TV1, ent korralikust koostööst ei saanud mullu asja kummagagi.
«Eesti ärimeeste mentaliteet ja reklaamihuvi on madalam kui rohi,» viitab Kirss raskustele sponsorite leidmisel. Raske pole tema sõnul mitte ärimeestes misside vastu huvi äratada, vaid neilt promovõimaluse eest raha saada.
«Vanasti sai asju aetud barterkorras. Viimased kümme aastat on postsotsialistlik kapitalism selle võimatuks muutnud ja ma ei saa enam oma pere arvelt Eestile reklaami teha,» võtab Kirss rahamured kokku.
Ent see pole veel kõik. Lisaks jooksvatele probleemidele on Kirss pidanud rinda pistma all-
ilmameestega.
Väljapressijate võrgus
Kevadtalv 1999. Ees ootava Miss Estonia finaalini on jäänud kolm nädalat.
«Pole vist eriti raske arvata, et mul oli pea pulki täis ja absoluutselt kõik asjad peale missivalimiste olid kõrvale tõrjutud,» meenutab Kirss.
Missinduse siginasse-saginasse lõikub telefonikõne anonüümselt mobiilinumbrilt.
«Aega on üks nädal. Me tahame saada miljon krooni. Kui me seda ei saa, kaob teie tütar. Te ei näe teda enam kunagi,» kostub telefonist.
Valeri Kirsi ja tema abikaasa Anu Kuninga tütar Lilith oli sel kevadel kuueteistaastane.
Kirss meenutab: «Pidasin nõu Eesti kõige tõsiseltvõetavama mehega turvaküsimustes. Saime bensiinijaamas kokku ja ajasime autos tükk aega juttu. Ausõna, nagu mingid mafioosod filmides. Jutt oli ka umbes selline — ta soovitas mul miljoni ära maksta ja siis investeerida oma perekonna turvalisusesse kas või kolm miljonit väljapressijate kõrvaldamiseks. Viis minutit hiljem arvas ta, et seegi ei pruugi aidata, sest kuni ükski neist on elus, seni probleemid jätkuvad.»
Kas «Eesti kõige tõsiseltvõetavam mees turvaküsimustes» on Urmas Sõõrumaa, ei taha Kirss öelda. Ta ei kinnita seda ega lükka ka ümber. Naeratab ainult, raputab oma siilipead ja kordab jonnakalt, et on aeg teemaga edasi liikuda.
Antiikne relv aitas
«Ma olen, eks ole, ju ometi tankiroodus olnud,» jätkab Valeri Kirss oma pihtimust. «Ja #p3v#natukene, eks ole, inimesi vaadanud. Ja kauges minevikus lausa juurakooliski käinud… Ma otsustasin, et püüan selle olukorra ära lahendada. Miljonit mul ju ei olnud ja mul polnud seda ka kuskilt võtta. Ja ma ei pidanud seda ka õigeks — siililegi selge, et terror oleks jätkunud. Otsustasin võtta üle nende suhtlusmaneeri ja käituda oma ähvardajaga, nagu oleksin ta ülemus.»
Järjekordne kohtumine leidis aset kurjategija autos. «Vana Ford vist…» urgitseb Kirss mälusopis. «Silmatorkamatu ja vana, aga täiesti sõitev auto.»
Niisiis, mehed said kokku. Üks neist ilmselt elukutseline kurjategija, teine valgeks juudiks nimetatud missi-issi, kes oli otsustanud end terrori kütkeist vabaks rääkida.
«Ühel hetkel ta küsis, kas ma lindistan. Ütlesin, et ei. Et mul ei ole diktofoni. Et mul on ainult see… Ja võtsin välja relva. Ilusa ja antiikse, pärit aastast 1890, teadupoolest Eesti vanim relv. Mul on selle peale isegi relvaluba olemas. Mul on vanad duellipüstolid muide ka, selliseid ei leia ühegi rahamehe kogudest. Ja juhtuski see, mida olin lootnud — see mees hakkas minuga kaupa tegema. Et ma relva ära müüksin. Või et vahetaksin. Ta võttis istmete vahelt relva — mul polnud aimugi, et istusin tema püstolile nii lähedal! — ja tegi ettepaneku see minu oma vastu ringi vahetada. Mingi pika toruga püstol oli, ma ei tunne kaasaegseid relvi. No loomulikult ei olnud ma sellise äriga nõus. Aga selle kaubategemisega olid meie positsioonid muutunud, olime saanud võrdseteks. Minu käes oli midagi, mida ta tahtis endale saada. Minu relv muutis meid võrdseteks, ma polnud enam tema ohver.»
Konkurendid kõrvaldatakse
Kahe mehe jutt hakkas relvi võrreldes sujuma. Valeri Kirss, kes on tuntud võime poolest keda tahes «surnuks rääkida», oli oma sõiduvees. Vahepeal helistas väljapressija oma ülemusele ja tegi ettepaneku kogu juhtum lõpetatuks lugeda. Ülemus sõimas mehel näo täis, aga juhtum oli sisuliselt läbi.
«Ju oli see mees ikka päris kõva tegija, muidu poleks mind tema sõnade põhjal rahule jäetud,» arutleb Kirss.
Mehed lahkusid teineteisest sedavõrd «sõpradena», et kurja-tegija lubas Kirsile, et vajadusel võib too tellida oma konkurentide kõrvaldamise täiesti tasuta.
«No ma ei ole selline mees. Ma olen inimene valgete kinnastega,» lausub Kirss. Ülimalbel toonil, vähemalt äsjakuuldud loo taustal.
Ja mida tegi Kirss pärast rängast katsumusest välja tulekut? Täpselt seda, mida ühelt missi-issilt oodati — juhtis Miss Estonia finaalvooru. Esikaunitariks valiti toona neiu Triin Rannat.
Mis saab edasi?
Ent mida hakkab Valeri Kirss tegema pärast missindusest loobumist?
«Üks on kindel — uuele omanikule ma konsultandiks ei hakka! Ka mitte kõrge palga eest. Ma ei taha kellegi sulane olla.»
Ehkki Kirss räägib oma Palmse majapidamisest ja vanade liikurvahendite eest hoolitsemisest suure soojusega, ei usu ta rahulikku rantjee-ellu kuigivõrd.
«Kaks suurt väljakutset, klubi Unic ja Miss Estonia, on mu elus olnud. Ega kaks kolmandata jää,» sõnab mees mõtlikult.
