Kunstnikupaar EPP-MARIA KOKAMÄGI ja JAAK ARRO usuvad, et ühine pesapunumine on abieluõnne seisukohast tähtsam kui tunnetest rääkimine.

#p2#«Oleme eluaeg muudkui ehitanud,» räägib Epp-Maria Kokamägi (43) oma vastse maja päikeselises elutoas ringi vaadates.
#p4v#Jaak Arro (44) lisab juurde: «Iga kord, kui oleme oma kodu valmis saanud, luban endale, et see jääb nüüd viimaseks. Aga ikka pole jäänud. Praegu usun küll, et see on viimane.»
Ent ikkagi — kuidas see kõik algas?

1. stseen: vaikiv punahabe
Epp-Maria ja Jaak märkasid teineteist esimest korda kakskümmend neli aastat tagasi Tallinna Kunstiinstituudi teisel kursusel. Epp-Maria oli varem mõelnud, et tema tahaks abielluda mehega, kellel on punane habe. Ja just see detail talle Jaagu juures kõigepealt silma jäigi.

Seda, mis Jaagule Epp-Maria juures kõige kujukamalt silma torkas, ei suuda mees enam meenutada. «Ta lihtsalt meeldis mulle,» märgib ta.
«Siis me hakkasime käima,» mäletab naine. «Käima selle sõna kõige otsesemas tähenduses.» Epp-Maria ja Jaak käisid nimelt turul. Tallinna keskturg oli Epp-Maria sõnul siis hoopis teistsugune kui praegu — ikka päris, mitte mõni hilbuturg. «Käisime sealt õunu ostmas,» muigab Epp-Maria. «Võisime tundide kaupa koos ringi jalutada ja mitte rääkida. Omamoodi tundus see mulle kummaline, aga samas oli see kuidagi hea ja soe.»
Kumbki pool ei mäleta, kuidas ja mis sõnadega abieluettepanek tehtud sai ja kumb selle üleüldse tegi.
Jaak Arro: «Kas ongi vaja kõike sõnadesse panna? Ma arvan, et kui on õiged inimesed, siis ehk ei olegi.»

2. stseen: lastega komisjoni ees
Instituudi lõpetamise ajaks olid Epp-Maria ja Jaak juba abielus ja lapsevanemad. Lapsi on neil praegu kokku kolm: Liisu (21), Anni (19) ja Johannes (17).
Et maali erialal diplomit saada, tuli tööd kaitsta — minna oma maaliga komisjoni ette, valmis põhjendama, miks see töö just niisugune on.
«Komisjon oli selline ehtne — nõukogudeaegselt range. Kõik istusid pika laua taga ja tegid märkusi,» meenutab Epp-Maria kaitsmispäeva. «Ja mina läksin sinna lapsega! Kuhu ma ta siis jätma pidin, eks ole? Aga komisjon vist päriselt nii ei arvanud… See oli siis ikka üsna tavatu, et keegi sülelapse niisugusse kohta kaasa võtab, lapsed peideti siis ju kuhugi ära.»

Hoolimata komisjoni jahmatusest sai Epp-Maria kenasti kooli lõpetatud. Kui Jaak Arro instituudiga lõpusirgele jõudis ning komisjoni ette läks, oli neil juba kaks last. Väike Anni ootas vankris komisjoni ukse taga.

3. stseen: kodu loomine
Kunstnikupaari esimeseks koduks sai ruum Epp-Maria isa, kunstnik Luulik Kokamägi ateljees. See asus kunstihoones Vabaduse platsil — tolleaegsel Võidu väljakul. Pinda, nagu arvata võibki, oli imevähe.
Kunstihoones jõudsid noored elukohta vahetada kaks korda, siis eraldati neile mugavustega korter koos ateljeega Lasnamäele. Selline kõrgel asuv ja kauni vaatega, paraku aga üsna ebainspireeriva ümbruse ja trepikojaga.

«Me tegime selle muidugi ilusti korda,» meenutab Jaak. «Aga…»
«Aga…» kordab Epp Maria. «See polnud ikka see. Ja siis tegime midagi, mille pärast meie sõbrad meid tükk aega natuke imelikeks pidasid. Me vahetasime oma korter-ateljee Lasnamäel kolmetoalise korteri vastu Oa tänavas.
Paneelmajast vanemasse, keskküttest ahiküttega elamisse. Aga mis sellest — ahju kütta pole ju raske ja see praksumine on ilus kuulata.»
Ateljeest jäid noored kunstnikud selle vahetuse käigus ilma, ent loomingut see ei takistanud. Epp-Maria nimetab end sealtmaalt magamistoakunstnikuks — just koduseinte vahel tunneb ta end maalides kõige mõnusamalt.
«Et midagi saavutada, peab millestki loobuma,» arutleb ta. «Mulle loobumine meeldib. Pärast on kergem tunne ja soovid lähevad paremini täide.»

Epp-Maria maalis magamistoas, ent Jaak hakkas taotlema endale ateljeepinda. Ning
saigi — tolmunud pööningule vanalinnas Laial tänaval.

4. stseen: kodu vanalinnas
Et vanalinnast võiks saada nende uus kodukeskkond, polnud Jaak Arro ja Epp-Maria Kokamägi varem mõelnud. «Me ei pidanud end varem niisugusteks inimesteks, kes peaksid vanalinnas elama,» kinnitab Jaak.
Ometi tegid nad kõigepealt Jaagule ateljeeruumi valmis ning siis võitlesid välja õiguse ülejäänud pööningule kodu rajada.

Epp-Maria ütleb, et neil on koledate ja räämas ruumidega omapärane suhe — kohe tahaks need ilusaks teha.
Et tuvide pesitsuspaigaks olnud pööningust elegantne vanalinnakorter saaks, kulus kolm aastat. Kõige rohkem läks aega dokumentide kordaajamisele. Ent valmis see sai — eri tasapindadel asuvate ruumide ning väikese sise-aiakesega katuseviilu varjus. Täis lilli, kamina praksumist ning mõnusate teejoomiste lõhna.
«Siis olin küll kindel, et rohkem me enam ei ehita,» muigab Jaak. «Pärnumaal oleva suvemaja olime ju ka vahepeal korda teinud. Kohati oli küll selline tunne, et ehitamine on meie põhitegevus.»

«Kuna raha oli üsna vähe, võttis ehitamine alati palju aega,» räägib Epp-Maria. «Ikka nii, et müüd pildi maha ja saad näiteks tsementi osta. Kogu aeg käis üks arvestamine.»
Kuna ehitustöö võttis kunstnikupaarilt nii aja kui ka raha, on nad pidanud nii mõnestki ettevõtmisest loobuma. Reisimist on nad Epp-Maria sõnul endale lubanud vaid tööasjadega seoses. «Ega ei oska tahtagi,» leiab naine. «Kuhu me reisime, kui iga kroon on ehituseks vajalik. Ja tegelikult meeldib mulle oma kodus kõige rohkem. Kui olen kuskil välismaal olnud, on tore küll — eriti meeldib mulle Itaalia —, aga kõige parem on ikka siis, kui koju jõuan.»

Jaak toetab: «Võib-olla see ongi reisimas käimise põhiline mõte, et tagasi tulles saad eriti selgelt aru, et kodus on kõige parem.»

5. stseen: oma maja Haapsalus
Vanalinnakorter on praegu peamiselt kunstnikupaari nooremate laste päralt. Vanem tütar Liisu elab eraldi.
Jaak ja Epp-Maria on oma maja Haapsalus vastselt valmis saanud ning tegelevad selle ümbruse korrastamisega. Haapsalu-kodu asub ainulaadses paigas — n-ö miljonilise vaatega lahele ja roostikule ning on merele nii lähedal, et sügisene torm võttis kaasa suure tüki majaesist asfaltteed.

«Kui ma aknast välja vaatan, näen lahel tuttpütte pesa punumas. Kuidagi soe tunne on hinges — nad on samasugused nagu meie Jaaguga. Ikka pesa on see kõige tähtsam asi,» arutleb Epp-Maria.

Haapsalus polnud kunstnikupaaril vähimatki kodu rajamise plaani, aga ometi... Oli Epp-Maria näituse avamine ning seal astus nende juurde üks tundmatu mustade prillidega mees ja küsis, kas nad ei tahaks maja osta.#p3#
«Ma olin täitsa solvunud,» meenutab Epp-Maria. «Mõtlesin, et kus on ikka nahaalne maakler — isegi minu näituse avamisel tahab tööd teha ja mulle midagi maha müüa.»
«Nahaalne maakler» oli tegelikult hoopis Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Tal oli tulnud kaval mõte, et kui asustamata ja väga korrast ära majades elaksid loomeinimesed, oleks see Haapsalule suur võit.

«No ja siis juhtus jälle see, mis meil varemgi juhtunud oli,» hakkab Epp-Maria naerma. «See maja oli nii armetus seisukorras, et me tundsime suurt soovi ta ära päästa. Nii see
algaski — jälle kolm aastat ehitamist ja pesapunumist.»
Maja oli enne mahajätmist olnud väikseid ühiskortereid, kööke ja käimlaid täis. Epp-
Maria peab kõige jubedamaks seda, et keegi eelmistest asukatest oli teinud käimla merepoolsele, suurte klaasakendega terrassile ning privaatsuse huvides selle aknad tumepruuniks värvinud.

6. stseen: muru emadepäevaks
Maja on saanud uue ja õnneliku elu. Hästi värvilise elu, sest Epp-Maria armastab erksaid toone. Värvide valimine on kõigis nende kodudes olnud just tema töö.
Nii on eluruumid soojade kollaste ja oranzhide ning Epp-Maria tööruum sügavsiniste seintega.

«Õpetasin maalrile uue tehnika selgeks,» selgitab daam rahulolevalt. «Seco-tehnika. Seinte värvimise muna, valge veini ja värvimulla seguga. Esiteks jääb niimoodi ilus, teiseks on see väga lihtne ja ka üsna odav viis seinad korda saada.»
Maja ümber lookleb kohalikust kivist — Haapsalu dolomiidist — teerada. Epp-Maria sõnul on sel tema jaoks kaks mõtet. Esiteks meeldib talle võimalikult palju kohalikku materjali kasutada, teiseks aga meenutab see talle Toscanat, kus talle väga meeldis.
Itaaliast naasis Epp-Maria täpselt emadepäevaks. Ning avastas, et perekond on talle
tuleku puhuks muru kinkinud. Tõsi küll, veel mulla sees peidus oleva muru, alles nüüd on see õrnalt rohetama hakanud.