«Kui palju konni tuleb läbi suudelda, enne kui leiad oma printsi!» ohkab SILVAR LAANEMÄE. Ta räägib Kroonikale, kuidas temast sai homoseksuaal ning kuidas ta leidis oma elukaaslase Davidi (39).

#p2#Londonis ja Ameerikas advokaadiks õppinud ja Eestis erapraksist pidav Silvar Laanemäe (30) on üksiti ka geidele mõeldud Club 69 üks omanikke. Ta on esimene homoseksuaalne mees Eestis, kes on otsustanud oma ellusuhtumist ja eluviisi avalikkuse eest mitte varjata.

Tema tee eneseleidmiseni pole olnud kerge. «Kui oleks olemas selline tablett, mis aitab mehel heteroks jääda, siis noorena oleksin ma selle kindlasti sisse võtnud ja naisega abiellunud. Samas, kui seda tabletti mulle praegu pakutaks, siis võtaksin pika mõtlemispausi — olen õppinud homoseksuaalsena õnnelik olema,» tunnistab Silvar
Laanemäe.

On sulle eluaeg sookaaslased vastassoolistest rohkem pinget pakkunud?
Olin noorena täiesti tavaline mees. Mulle meeldisid naised ja ma olin nende hulgas edukas. Olen olnud nii mõnessegi naisesse väga armunud ja nii mõnegi naisega koos väga õnnelik. Aga… midagi jäi puudu. Kui kohtasin esimest nii lähedast meest oma elus, sain aru, mis see midagi oli.

Ja siis tuli vahetus? Naiste asemel mehed?
Nii kiiresti see ei käinud. Olin pika perioodi biseksuaalne, mul oli suhteid mõlemast soost inimestega. Need ei olnud halvad suhted. Püüdsin olla aus mõlema poolega — ja eelkõige iseenda vastu.

Kuidas see õnnestus?
Ameerikas õppides oli mul suhe ühe väga kauni mehhiklannaga. Nii ilusaga, nagu meil seebiseriaalidest näha saab. Paralleelselt tekkis ka meessuhe. Kuna ma ei tahtnud petis olla, rääkisin mõlemale ära, et olen biseksuaalne ja mulle meeldivad korraga nii mees kui ka naine. Arvatavasti polnud see kummalegi neist kerge, aga me suutsime kolmekesi selle sõlme harutada. Vahel käisime koos väljas, vahel mina ühega neist, vahel nad kahekesi. Nüüd olen Ameerikast eemal, ent kirjavahetust pean mõlemaga, ka suhtlevad nemad senini omavahel.
Suhted ei peaks olema lahendamatuks probleemiks, aususe ja hea tahtega võib väga palju saavutada.

Kas naisesse ja mehesse armumine on erinev?
Ei, tegelikult mitte. Armutakse ju inimesse. Armumine on tõmme, on meeldivus — pole tähtis, kummast soost. Ka seksuaalne tõmme ei tulene soost, ehkki seksuaalne faktor on muidugi naise ja mehega erinev. Ka armastus on sootu tunne. Armastatakse inimest, mitte meest ega naist.

Aga kooselu? Kas naine ja mees on elukaaslastena võrreldavad?
Võrreldavad küll, aga mitte sarnased. Kui elasin koos naisega, tundsin end kogu aeg tema eest vastutavana. Et mina olen suur ja tugev ning minu kohus on tema eest hoolitseda. Rõhutan, see oli minu tunne, mitte meie suhte tegelik olemus. Oma boyfriendi kõrval tunnen end täiesti võrdsena, oleme esmajoones sõbrad. Kumbki meist ei sõltu otseselt teineteisest. Endiste naiselukaaslaste  suhtes aga tunnen teatavat vastutust — taas eelkõige mu enda jaoks — siiamaani. Kui neil näiteks midagi halvasti läheks, oleks minu kohus aidata.

Palun meenuta esimest meeskallimat. Mis oli see, mis ajendas sind mehega suhet looma?
Arvan, et psühhoanalüütikute jutt, et suhetes otsitakse midagi, mis on lapsepõlvest vajaka jäänud, vastab tõele. Minu esimene mees oli veidi nagu isafiguur: vanem, toetav ja turvaline. Olin väga õnnelik, kui temasse armusin. Ehkki ma siis veel ei julgenud seda ei avalikult ega tegelikult endalegi tunnistada. See juhtus siis, kui olin veel Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng.

Mida üldse meestes vaatad? Mis teeb mehe kütkestavaks?
#p3v#Tihti peetakse geimehi veidi naiselikeks, nõrkadeks ja ebamehelikeks. Ise ma sellele kirjeldusele ei vasta. Olen palju sporti teinud ja oma hea vormi üle uhke. Ma meeldin endale, kui peegli ette astun, ja soovin, et ka mu partner mulle meeldiks. Seega ei taha ma suhet lodeva ega nõrga mehega. Ülikooli lõpetades ja Ameerikasse minnes võtsin vahepeal kõvasti juurde ning see pehme «eduka noore advokaadi» kuju, keda peeglis nägin, ei meeldinud mulle mitte üks raas.

Sageli kardavad homoseksuaalid oma suundumusest rääkida, varjates suhteid ka pereliikmete eest. Kuidas selle probleemi lahendasid?
Olen veendunud, et mitte ükski tüli, mitte ükski pahandus ei tee inimestele nii palju haiget kui jagamata jäänud rõõm. See on ka põhjus, miks tahtsin emale rääkida, et ma olen gei. Ma tahtsin jagada temaga oma rõõmu, rõõmu nii eneseleidmise kui ka heade suhete üle.
Ema on mulle eluaeg olnud väga lähedane — alati mitte hingeliselt, kuid seda rohkem eluliselt. Kohati läks see veidi liiale, ta hakkas liiga tugevalt minu elu elama. Seepärast olin Ameerikasse õppima sõites väga rahul: distantseerusin veidi emast ja sain ka iseendast paremini aru. Naastes rääkisingi emale, mis minu elus vahepeal muutunud on.

Kuidas ta suhtus?
Üritas mõista, kuid ei suutnud sellega lõplikult leppida. Loobumine mõttest kunagi vanaemaks saada on ju igale emale väga ränk. Kahjuks hukkus mu ema varsti pärast seda liiklusavariis… See oli mulle väga valus… Palju jäi teineteisele ütlemata.

Oled sa homona «valguse kätte tulles» sõpru kaotanud?
Mul on alati olnud palju häid sõpru ja meeldivaid tuttavaid. Oma homoseksuaalsuse avalikustamise pärast pole ma kaotanud kedagi, kelle arvamus mulle tähtis on. Pigem vastupidi: tunnen, et sõbrad hindavad mind aususe pärast ehk rohkemgi. Heterotest õpingu- ja trennikaaslased näiteks on korduvalt soovinud minuga mõnda homobaari õhtut veetma tulla.

Kuidas tunned end praegu, andes intervjuud, mida loevad kümned tuhanded inimesed?
Minu avalik väljatulek algas BBC Eurovisioonile pühendatud eriväljaandest «24 tundi Tallinnas». Kui ilmus artikkel Eesti Ekspressis, võttis see minult igaveseks võimaluse Eestis ise otsustada, kui palju ma kellelegi oma orientatsioonist rääkida tahan. See polnud tegelikult meeldiv, aga mul tuleb sellega elada.

Kuidas kohtusid praeguse sõbra Davidiga?
See juhtus Londonis. Mul oli parajasti ääretult halb periood ja sellele vastav tuju. Olin pikka aega töötanud magistritöö kallal. Kaitsmiseni oli aega kolm nädalat. Ootamatult murti mu koju sisse ja rööviti kõik, mis mul vähegi hinnalisemat oli. Kaasa arvatud arvuti ja disketid — koos lõpetamisjärgus magistritööga. Masendus oli väga suur. Et seda leevendada, kutsusid sõbrad mind kaasa ühte homoklubisse, et võiksin veidigi teisele lainele saada ja end koguda. Seal me kohtusimegi.

Esimene mulje temast?
See oli pigem negatiivne. David ei meeldinud mulle ei välimuselt ega olemiselt. Ta käitus nagu kloun ega lasknud mul rahulikult kurb olla. Tundsin, et ta rikub niigi rikutud õhtu veelkordselt — sest ta ei jäta mind mu halvas tujus rahule. Otsustasin ära minna. Ta tuli mulle garderoobi järele ja küsis mu telefoninumbrit. Oleksin võinud anda mingi suvalise numbri, aga ma ei teinud seda. Mu sünnipäev lähenes ja kui ta mulle paar päeva hiljem helistas, kutsusin ta sünnipäevale.

Kui kiiresti esimene mulje muutus?
Väga kiiresti. Avastasin aina rohkem, kui palju on temas omadusi, mis tegid ta mulle meeldivaks ja lähedaseks. Tema intellekt, tema haritus. Tema huumorimeel ja ellusuhtumine. Ilmnes ka, et ta on päris kõvasti sporti teinud. Armusin temasse ja õppisin teda armastama. Piltlikult öeldes olin leidnud oma printsi — pärast üsna paljude konnade suudlemist.

Kas teie suhe on pigem hea armukesesuhe või hoopis abielu?
Pigem abielu, täpsemalt visiitabielu, kuna mina elan Tallinnas ja tema Londonis. Meid liidab väga palju vaimset, väga palju füüsilist ja meil on ka ühised ärihuvid — Club 69 kuulub meile mõlemale.

Mis saab ühisest varast, kui ühega teist peaks midagi juhtuma?
Mõtlesin selle peale siis, kui olin üle elanud ühe väikese — õnneks inimohvriteta — lennuõnnetuse. Et ilusti peab paika jutt paljasjalgsest kingsepast… Olen jurist ja annan teistele perekondadele — ka homoseksuaalsetele — õigusalast nõu, ent enda surma korral oleks pärijaks olnud Eesti riik, mitte mu partner. Pärast seda juhtumit korraldasin isiklikud juriidilised asjad ära.

Kas Eestis on palju homoperekondi, kes õigusabi vajavad?
Ikka on. Ma pole advokatuuri liige, mistõttu meeldib mulle ennast nurgaadvokaadiks nimetada. Mul on väike erapraksis, olen sellega rahul. Eestis on vaja inimest, kes sellistel teemadel nõu suudaks anda. Tihtipeale on vaja ka lihtsalt perenõustamist. Minu eriala — kohtueelne ja lepitusmenetlus — on Eestis veel üsna uus valdkond, aga olen kindel, et see on tõusev trend. Tihti on vaidlusalased summad nii väikesed, et kohtusse minnes kaotavad mõlemad pooled. Tulusam on leida kohtuväline lahend ja saavutada omavaheline kokkulepe.

Oled elanud kirjut ja kõrge lennukaarega elu. Mis on olnud selle aja jooksul suurim katsumus?
Kõige raskem periood oli Ameerikast Inglismaale kolimine. Jätkasin San Franciscos Mill’s College’is alustatud õpinguid Londonis. See linn tekitas elu suurima kultuurishoki. Aasta Californias oli andnud mulle ameerikalikult vaba suhtluslaadi, Londonis vaadati mind selle peale nagu hullumeelset. Enda arvates oskasin inglise keelt korralikult, ent briti inglise keelest ei saanud ma mitte midagi aru. Esimesed nädalad tundus mulle, et kuulan loenguid keeles, mida ma kunagi õppinud ei ole, ning mulle võõras keeles suhtlevad ka kõik mind ümbritsevad inimesed.

Sinu nägemus sellest, millises suunas liigub Eesti homokultuur ja homopoliitika üldse?
Koos kogu muu Eestiga ikka Lääne-Euroopa suunas. On vaid aja küsimus, et ka siin hakatakse homoseksuaalsust pidama täiesti loomulikuks. Mul on kahju neist homomeestest, kes tunnevad, et nad peavad valima kahe võimaluse, oma isikliku elu ja professionaalse edu vahel. Loomulikult valivad nad üldjuhul viimase. Aga üks ei pruugi ju teist segada — võib olla homoseksuaalne ja samas teha edukat karjääri.