REIN RANNAP usub, et valis muusikutee juba lootena ema kõhus. Tema lapsepõlvekodu oli tulvil muusikat, loomingut ja intellektuaalseid mänge.
«Kui ema mind ootas, tegi ta konservatooriumis lõpueksameid,» jutustab Rein Rannap (48). «Arvan, et mind pidevalt saatev muusika on sellest ajast pärit. Samuti ka minu närvilisus,» põhjendab Rannap. Teda saadab alatine tunne, nagu kestaks esinemispalavik kogu aeg.
#p2v#Esimene «aiaäärne tänavas», mida Rannap mäletab, oli kaks tuba ühiskorterist Väike-Karja tänavas. Sama katuse all elas lisaks ta emale–isale — Ines ja Heino Rannapile — veel mitu hiljuti konservatooriumi lõpetanut, seega jagus muusikalist õhkkonda sirguvale poisiklutile küll ja veel.
Tulemused ei lasknud end kaua oodata. Väikese Reinu armsaim mäng oli «klaveril kolistamine». Nii ristisid selle muusikaharrastuse tema vanemad.
«Ei tahtnud ma õue minna, ei jalutama ega sporti tegema. Tahtsin kõige rohkem klaveril kolistada,» meenutab Rannap. «Muusika tuli minu ellu enne kui sõnad. Ühel hetkel avastasid vanemad, et ümisen mingit laulujuppi, mille olin ise välja mõelnud. Igaks juhuks panid nad noodireakese kirja. See on siiani alles.» Nii sündis laululooja Rein Rannapi esimene ülestähendatud muusikapala — algul vaid üherealine.#p3#
Ooper vannitoas
Õige pea kasvas muusikalooming kordadesse. Poiss lõi ühiskorteri vannitoas oopereid, laulis kõva häälega ning jutustas kõigile naabritele, kel vannituppa asja oli, uuemaid uudiseid selle kohta, mis parajasti laval sünnib. Ühe ooperi nimi oli «Väikesed hobused all, suured üleval». Just sedapidi, sest väikese ooperikunstniku sõnul oleksid väikesed hobused võinud ülevalt alla kukkuda ja haiget saada.
Iga uue «Tähekese» ilmumine oli Reinule tähtis päev. Värske ajakirjaga silkas ta otsejoones klaveri juurde ning asus lasteluuletustele viise sepistama. Ükskord tundus talle, et luuletus jäi liiga lühikeseks, ning ta kauples perekonnatuttava, lasteluuletaja Ellen Niidu käest paar lisavärssi välja.
«Mulle oli muusikuks saamine ainuloomulik,» kinnitab Rannap. «Tõsi, vahepeal jõudsin unistada ka kirjaniku või maalikunstniku tulevikust. Kirjutasin suvevaheajal Arukülas lakas eestiaegsetele kriminaalromaanidele järgesid, jätsin lugemisse ja kirjutamisse oma hea nägemise, aga kirjanikku ei saanud minust ikka.»
Ainsana säilitas Rannap oma unistuste eripalgelisusest selle, et ta teeb muusikas nii mitmekülgseid asju. Loob ise laule ja mängib nii enda kui ka teiste muusikat. Talle meeldivad eri muusikastiilid, kerge muusika ei vastandu tema jaoks klassikalisele. «Kuidas seda piiri peakski tõmbama? Kas Strauss lõi klassikat või tantsumuusikat…?»
Jonniga lasteaiast priiks
Esimene Rein Rannapi teadvuses olev mälestus oli vanaema juures tikkudega mängimine, millele järgnes suur lahvatus ja veel suurem ehmatus. Vanaema pool oli poiss sellepärast, et ta keeldus lasteaias käimast.
«Ema pidas kogu aeg päevikut. Küllap leiaksin sealt enda kasvamise ja maailma avastamise kohta palju huvitavat, aga ma ei taha ta päevikuid lugeda. Kardan, et need sisaldavad midagi sellist, mis võiks mu depressiooni viia. Näiteks midagi minu jonnimisest või…»
Jonnida ta oskas. Kui poiss lasteaeda viidi, lõi ta nii kõva lärmi, et vanemad olid lihtsalt sunnitud ta lasteaiast ära võtma ja päevadeks vanaema hoolde jätma. Kui mõne aasta pärast lasteaiaga korduskatse tehti, jäi Rein nii haigeks, et pidi ikkagi kodus olema. «Mulle kohe kohutavalt ei meel-dinud lasteaias,» tunnistab mees aastakümneidki hiljem.
Peremängud
#p4p#Rannapite kodus oli kauniks tavaks ühiselt musitseerida. «Neljal käel klaveril klassikaliste sümfooniate mängimine on pärit 19. sajandi algusest. Meil kodus mängisid isa ja ema niimoodi, ja kui ma veidi kasvasin, sain ka mina kaasa lüüa,» meenutab Rannap. «Natuke suuremana hakkasin juba ise emale ja endale muusikat kirjutama. Nende lugudega tegime ka esimese väikese kontsertreisi: ema mängis viiulit, mina saatsin teda klaveril. Vahel mängisin soololugusid ka.»
Teine kindel tava oli nukuteater laste sünnipäeval. Rannap kirjeldab: «Ukseorvas oli teatrilava, igaks peoks valmis uus näidend. Ema ja isa tegid koos teksti, isa viisistas laulud, ema kudus ja õmbles nukud. Etenduse ajal olid nad kahekesi sirmi taga peidus ja
liigutasid nukke.»
Kui nad vennaga haigeks jäid ja oli vaja sinepiplaastrit panna, improviseerisid vanemad kiiresti uue nukunäidendi, et tähelepanu ebameeldivatelt ravivõtetelt kõrvale juhtida. «Muidu oleksime kõvasti kisama hakanud,» itsitab Rannap.
Nende perel oli veel üks tore harjumus — ühine muusikakuulamine. Koguneti grammofoni või vana raadio ümber ning elati plaatidele ja lauluvõistlustele kaasa.
Ehkki muusika ümbritses pea kõiki Rannapi ettevõtmisi, on mees kindel, et ta pole kunagi muusika loomiseks eeskujudele toetunud. «Olen kirja pannud vaid selle muusika, mis minu enda sees heliseb,» väidab ta.
Askeetlik kasvatus
«Esimene seos minu ja raha vahel, mida mäletan, on pärit algklassidest,» jutustab Rannap. «Oli moes teha nööpnõeltest rapiire ja kanda neid rinnas. See oli peen nokitsemistöö, sest rapiirid kaunistati mikroskoopiliste pärlitega.
Mul tuli see hästi välja ja müüsin rapiire koolis viieteistkümne kopika eest. See oli suur raha, selle eest sai ühe jäätise, mahl maksis kümme kopikat. Kui mu «ärist» teada saadi, tuli suur pahandus, nõukogude lapsed ei tohtinud äri mängida. Aga mul oli änedzherivaist juba siis täiesti olemas.»
Rannap meenutab, et taskuraha talle ei antud. Heino ja Ines Rannap pooldasid ses suhtes askeetlikku kasvatust.
Varases teismeeas valdas Reinu jazzivaimustus. Kuna ta vana makk läks nässu, hakkas poiss uut lunima. Esiotsa olid vanemad sajarublase maki ostmise vastu, lõpuks aga soostusid selle talle näärideks kinkima. «Ja siis läks niimoodi, et jäin sellest makist ikkagi ilma,» meenutab Rannap.
«Mängisin toona 42. keskkooli ansamblis ja ühel peol läks kauem, kui kodus öelnud olin. Vanemad otsustasid mu karistuseks makist ilma jätta, aga mulle nad seda ei öelnud. Kui nääriõhtul nägin, et kuuse all makki ei ole, sain sellest nii suure löögi, et jooksin kodust ära. Uusaastaöö möödus trammiga sihitult ringi sõites — seni kuni trammid käisid. See oli ikka väga suur depressioon…»
Trotslik nooruspõlv
Kuni neljanda klassi lõpuni ilutsesid Rannapi koolitunnistustel ainult viied. Kaheksanda klassi lõpuks olid sinna jõudnud ka kahed. Mitterahuldavaga hinnati kolme ainet pluss käitumist.
«Olin trotsi täis,» läheb Reinu hääl veel praegugi kurjaks. «Muusikakoolis valitses reaalõpetajate terror, nad ei suutnud muusikute hinge mõista. Seletasime füüsikaõpetajale, et meil on homme esinemine ja sellepärast ei tohi koduseid ülesandeid anda, aga ta ei saanud meist aru.»
#p5v#Noorte muusikute napp vaba aeg kulus peamiselt lemmikalale. Proovid, bändid, häppeningid, kontserdid, üksteise juures muusika kuulamine ja kunstiraamatute uudistamine… Millal siis veel koolitükke teha?
«Oleks võinud piirduda paarikümne füüsikatõega ja umbes samapaljuga geograafiast,» arutleb Rannap. «Miks küll peab muusik teadma Aafrika maavarasid?»
Küll aga viitsis Rannap viiendas klassis muusikaajakirja toimetada. Ajakirja nimi oli «Jazz in fünfte Klasse.» Ajakirjal oli saksakeelne nimi, et «oleks vingem».
Energia annab poegi
Armuda on Rein Rannapile lapsest saati meeldinud. Esimene kord juhtus see kolmandas klassis klassiõesse. «Ja siis oli veel üks klassiõde ja siis veel üks ja siis veel,» loetleb mees näppe abiks võttes.
«Päris armumine tuli seitsmendas klassis, jälle üks klassiõde. Hakkasime kurameerima… See oli täiesti süütu suhe, ma pole temaga siiamaani maganud, ehkki muusikute ringkond suhtleb üsna tihedalt.»
Loomulikult ei jäänud kõik suhted nii süütuks. Rannap kinnitab, et tal on lapsi küll, ent neist ta oma lapsepõlveloos rääkida ei taha. «See on omaette teema. Selle loo pealkiri võiks olla «Puhh ja pojad». Mul on nimelt ainult pojad… See on sellepärast, et olen nii energiline mees. Kui mehel on vaimset energiat rohkem kui naisel, siis sünnib poeg, kui naine on suurema vaimse potentsiaaliga, siis tütar. Arvan, et see teooria vastab tõele.»
Oma lapsepõlvekodust usub Rein Rannap olevat kaasa saanud palju sellist, mille ta tahab ka oma poegadele edasi anda.
