Neli päeva metsas ringi ekselnud CARL leiti tema sünnipäevahommikul elusa ja tervena. Selliseid lugusid juhtub ainult filmis.
#p2v#Uudis väikese Carl Männimägi (8) kadumisest Peipsi ääres pani juuli algul kaasa elama suure hulga uudistekuulajaid ja -lugejaid. Hirm, lootused ja lootusetus üheskoos… Leitakse? Ei leita? Ja kui leitakse, siis millisena leitakse?
Ent see, mida jõudsid mõelda ja mille üle muretseda võõrad, on murdosa sellest valust ja hirmust, mis tuli üle elada Carlil endal ja tema vanematel. Piirkonna kohal, kus Carl kaduma läks, tiirutas kopter, metsa ja järveäärt kammiti läbi, Peipsist otsisid võimalikku uppunut tuukrid… Õnneks järgnes kohutavatele päevadele samasuur rõõm — kadunud lapse leidis metsast vihtasid tegema läinud külamees. Elusa ja tervena.
«See on ime,» kinnitab Carli ema Rita Männimägi (32). «Ma uskusin küll kogu aeg, et Carl on elus, aga ma ei julgenud lootagi, et ta on täiesti terve. Arstid ütlesid ka, et see on täiesti uskumatu lugu, poisil polnud isegi nohu.»
Kui seda metsa ees ei oleks…
Carl läks kaduma isaga Peipsi ääres tuttavate juures suvitamas olles. Väike poiss meenutab: «Järv pidi majale hästi lähedal olema. Ma tahtsin järve äärde minna ja arvasin, et see on seal-samas suunas, kus vets on. Käisin vetsus ära ja läksin edasi. Kogu aeg läksin, arvasin, et nüüd kohe on küll järv… Aga olid ainult suured puud.»
Ühel hetkel jõudis poisini teadmine, et ta on ära eksinud. Järv oli lootusetult kaotsis. Veidi hiljem mõistis poiss, et ta on ka ise kaotsi läinud — koduteest polnud tal enam aimugi.
«Ma ei näinud enam mitte midagi. Ainult suured puud olid ümberringi ja üldse ei saanud enam aru, kuhu ma minema peaksin. Aga ma läksin kogu aeg edasi. Olin täitsa kindel, et ma kas leian ise õige koha või leitakse mind üles.»
Esimesel päeval ringi hulkudes leidis Carl ka ühe maja, kus olid inimesed. Kuna aga poiss siis veel ennast eksinuna ei tundnud, ei taibanud ta sealt ka teed küsida. Küsis vaid vett — ja paraku ajasid kaks õues mänginud tüdrukut ta hoopis minema.
Kuna Carl oli tahtnud järve äärde minna, koosnes kogu tema riietus ainult ujumispükstest. Seega oli ta kaitsetu nii jaheneva õhtu kui ka paljast nahka ründavate putukate eest. Ühel hetkel oli poisile selge, et öö tuleb veeta metsas lageda taeva all ning et enne hommikut vist koju ei saa.
Carl leidis põllult vana hernehirmutise ning otsustas sellelt pluusi laenata. «See oli üks räbal punane pluus, mis oli hernehirmutise külge kõvasti kinni traageldatud,» jutustab Carl.
Ta surus ennast kõvasti mahalangenud puutüve vastu, uni tuli esimesel ööl peale küll. Unenägudeta. Poiss oli kindel, et kohe, kui ta üles ärkab, saab koju.
Hommikul viskas Carl pluusi metsa. Sest kes tahaks minna koju teiste juurde, kole ja räbaldunud hernehirmutise pluus seljas. Selle peale, et metsas tuleb magada veel kaks ööd, väike poiss ei tulnud. Carl ütleb, et magas metsas kahel viisil — mahalangenud puutüvede vastas või metsarajal kükitades.
Kopter sõitis üle pea
Carl meenutab, et nägi teda otsima tulnud kopterit kaks korda. «Ma uskusin, et mind otsitakse, ma teadsin, et seal kopteris on inimesed. Jooksin lagedamale kohale, vehkisin kätega, karjusin täiest kõrist… Ma nii lootsin, et nüüd on kõik, et nad näevad mind…»
Paraku oli see luhtunud lootus. Kopter lendas korduvalt üle karjuva poisi pea, kuid ei märganud teda.
Ema Rita sõnul oleks kõik olnud teisiti, kui kopteril onuks infrapuna-aparaat, mis reageerib maas olevate objektide kehasoojusele. Noor naine on valmis tegema kõik enda võimuses oleva, et tulevikus selline aparaat Eestis olemas oleks ning et sellega saaks otsida kaotsi-läinud lapsi. Et ükski poiss ega tüdruk ei peaks enam läbi elama selliseid kannatusi nagu tema poeg.
Ainus toit, mida Carl selle nelja päeva jooksul sai, olid mustikad. «Neid oli hästi vähe, enamik olid veel toored,» meenutab poiss. Väheste mustikate mahl oli ka ainus vedelik, mida ta sai. Ühe ojakese Carl küll leidis, ent ei julgenud sealt juua — äkki on solgivesi.
Läbielatud hirmudest Carl eriti ei räägi. Tema suurtes silmades peegelduv emotsioon tekitab soovi teemat muuta. Carli nägu lööb naerule alles siis, kui ta kuuleb, et sellise vapra teoga ei saa hakkama kaugeltki kõik suuredki poisid, isegi sõjaväes mitte.
«Meie Carl võib suuremaks saades hakata teistele poistele ellujäämiskursusi tegema,» naeratab ema Rita.
Valuline amokijooks
Kuulates Rita Männimägi meenutusi valusatest päevadest, mil poeg teadmata kadunud oli, meenuvad kaadrid sakslaste menufilmist «Lola jooks». Sama meeletu tormamine – võidujooks kiirelt liikuva ajaga, õiget suunda teadmata.
Rita kuulis poja kadumisest järgmisel hommikul. Laupäeva õhtul, mil poiss kadus, lootis Carli isa, et laps leitakse kohalike jõududega kiiresti üles ning ema hingerahu pole vaja ränga uudisega raputada. Paraku läks teisiti.
«Mu noorem poeg Mark on tavaliselt hästi suur rüblik. Sel hommikul jäi poiss aga väga kiiresti ja vaikselt vanavanemate juures rahule, kui ma Peipsi äärde tema venda otsima sõitsin. Ma väga loodan, et ta ei saanud kõigest veel õigesti aru,» räägib Rita. #p3#
Ema on südamest tänulik kõigile, kes aitasid perel last otsida ja otsingutele heade soovidega kaasa elasid. Samas nendib ta, et mõni asi jäi ikkagi arusaamatuks. «Arvasin, et valget aega tuleks maksimaalselt ära kasutada, et otsima peaks hakkama kohe, kui valgeks läheb,» arutleb Rita. «Iga kaotatud tund võib ju väga palju tähendada.» Nii helistas murelik ema hädaabinumbril juba kell kuus hommikul, sealt aga soovitati rahulikult kella kaheksani oodata ning alles siis päästeametiga ühendust võtta.
Et kadunud lapse kohta infot saada, helistas Rita ka mitmele selgeltnägijale, kes kõik olid lahkelt valmis aitama. Juhtus see, mille on üle elanud paljud, kes sensitiivide abiga kadunud lähedast otsinud — üks räägib üht, teine teist ning otsija jookseb hingevalust märgade silmadega eri suundades amokki, püüdes kontrollida kõiki sensitiivide poolt pakutud versioone.
«Erinevad sensitiivid ütlesid mulle, et Carl on elus ja et ta pole vees. Aga edasi oli jutt ikka õudne küll — et mu poeg on kuskil majas kinni ja mida kõike temaga seal tehakse…»
«Õiget» maja otsis Rita väga pingsalt. Vaimusilma ees õudsed kujutluspildid, mida tema väikese pojaga seal kinnises majas juhtuda võib.
Suhted lähenesid
Rita Männimägi kinnitab, et tugevad emotsioonid, mis poja kaotamise ja leidmisega kaasas käisid, on teda muutnud.
«Mõtlemine on kuidagi teistsugune,» arutleb naine. «Hästi selge on tunne, et lapsed on siin maailmas meie külalised ja et neid on vaja vastavalt kohelda. Nendega tuleb rääkida, kõike selgitada, kõiges toeks olla… Ja et nad ei kuulu minu ellu iseenesestmõistetavalt, mul tuleb nende eest väga tänulik olla.»
Carli ja Marki isast Elorist läks Rita lahku veidi enam kui aasta tagasi. Carli otsimisel koos läbi elatud tugevad tunded tekitasid naises vahepeal mõttekese, et ehk sai lahku mindud ennatlikult…
«Aga siis ma mõtlesin tõsiselt järele ja tuletasin endale meelde, et meie lahkuminekul oli ju ikka põhjus ka. See, et me teineteisele jälle lähemale astusime, on laste seisukohast kindlasti hea. Nüüd ma tean, et me suudame olla head sõbrad ja koos oma lapsi kasvatada — ka juhul, kui me enam abielus ei ole. Selles mõttes läksid meie omavahelised suhted paremini paika. Me oleme teineteisele tähtsad, me oleme oma lastele vajalikud, me oleme omavahel sõbrad. Usun, et see on kõige parem, mis sai juhtuda.»
Õnnelik sünnipäev
«Hea on kodus olla,» võtab Carl oma õnneliku lõpuga seiklused kokku. Hallikirju kass Simpson ronib talle sülle ja hakkab mõnuga nurru lööma.
Kui Carl õue läheb, sõidab ta uhiuue punase jalgrattaga, mis on ema kingitus kaheksandaks sünnipäevaks.
«Mul oli see ratas enne kadumiselugu valmis ostetud… Carl ütles, et ta ei taha sel kuul laagrisse minna, et tahab sünnipäeval olla koos perega, mitte võõraste lastega. Kogu aeg, kui ta kadunud oli, sisendasin endale, et ta peab sünnipäevaks elusana välja tulema. Sellepärast, et ta ju nii väga tahtis sünnipäeval meiega koos olla. Käisin Peipsi ääres jalutamas, kui tuukrid otsisid seal tema surnukeha… Ma tundsin, et mu poeg ei ole seal, ta ei läheks niimoodi üksinda järve. Ja mu lootused ei petnud mind, Carli sünnipäeval saime kõik juba koos olla.»
