PAUL-EERIK RUMMOle ja VIIU HÄRMile tähendavad suvepuhkus ja kirjanduslik looming üht ja sama. Mõlemat võimaldab neile kaunis suvekodu Hiiumaal.
Esimene mulje Rummo (60) ja Härmi (58) maakodust on pillavalt värve pakkuv lillerohkus. Õisi jagub kõikjale: maja ette, maja ümber, krundile laiali ja rippuvais pottides puude otsa.
#p5v#Viiu Härmil on viimase kui lilletaime kohta lugu rääkida. Kuidas tuli, milliste emotsioonide saatel seda kasvatatud on ning kuidas lill fotole jäi. Daam on kirglik pildistaja, kes oma fotoaparaadiga sama iseenesestmõistetavalt juttu räägib nagu inimeste ja taimedegagi. Hiljuti oli tal botaanikaaias ka fotonäitus «Kodused pildid», ikka sealtsamast suvekodu ümbrusest.
Reliikvia-laulude honorar
Suvemaja ost Hiiumaale kolmkümmend kolm aastat tagasi seostub Paul-Eeriku ja Viiu jaoks paljude eredate mälestustega.
Kui aasta varem sündis esimene tütar, oli neil vaid toanurk linnakorteris. Kahenädalase titega sõideti teatriliidu suvilasse ning üüriti pere peale pisike tuba. Selline, kus kahe kitsa raudvoodi vahele mahtus vaid kitsuke käigurada. Voodid olid vanad ja lohkus, noor isa tegi ühe voodi lauajuppide abil tasaseks — sinna pandi laps. Teise kitsa voodi lohku mahutasid ennast noored vanemad. Kõik selle nimel, et laps ei peaks vaid linnaõhu hingamisega piirduma.
#p6v#Sama aasta augustis toimusid Prahas pöördelised sündmused. Paul-Eerikul ja Viiul oli kaasas pisike transistorraadio, millega metsas kännu otsas «segatavaid» raadiojaamu püüti ning toimuvale kaasa elati.
Tshehhide–slovakkide vabadusvõitlusele pühendas Paul-Eerik Rummo oma südames temalt tellitud «Viimse reliikvia» laulud. Nende eest saadud honorar võimaldas veidi vabadust ka autorile ja ta perele — selle eest ostetigi Hiiumaale maakodu. Teatrisuvila kitsaste raudvoodite aeg sai läbi.
Kolmkümmend kolm aastat on pikk aeg. Männijupats, millest aastane Lilit — nime sai esimene tütar kõigi naiste ürgse esiema järgi — uues maakodus lihtsalt üle astus, sirutub praegu uhkelt maja katusetipust kõrgemale. Ka väikesest tüdrukust on saanud kolmekordne ema, kolmanda lapse sai Soomes elav Lilit (34) kaks päeva enne Kroonika külaskäiku Hiiumaale. Tehes sellega oma ema neljandat korda vanaemaks ning isa seitsmendat korda vanaisaks.
Lisaks Lilitile on Paul-Eerikul ja Viiul tütred Tiiu-Liisa (28) ja Viiu-Marie (20), keda kodused lihtsalt Manniks kutsuvad. Paul-Eerikul on esimesest abielust tütar Ingrid (39). Lapselapsigi jagub: Ingridi lapsed Siim, Nele ja Laura-Maria, Liliti Taavet, Teele ja seni veel päris nimeta Hipsu ning Tiiu-Liisa poeg Ats-Mati.
#p3p#Härmi sõnul on Hiiumaa-kodu kõigile lastele ja lastelastele päriskoduks, selleks, kuhu meeleldi tullakse ning mille lõhna meeles peetakse ja igatsetakse. «Kui linna tulen ja riietel see juures on, tekib lastes selline ilus kodu-nostalgia,» jutustab perenaine.
Muide, samamoodi nagu Paul-Eerik ja Viiu kahenädalase lapsega linnamelust põgenesid, põgenesid kord paarinädalase Viiuga Hiiumaale ema sünnitallu tema vanemad — sõja jalus Tallinnast kaugemale.
Õnnehõnguga pisiasjad
Vana maja kiirgab rahu ja armastust. «Siin on see ainus remont, mis me maja ostes tegime,» nendib Viiu Härm. «Samas selgus, et meil mõlemal on värvide vastu allergia, kuid töömeeste palkamine olnuks liiga kulukas.»
Toapõrandal on laiadele värvitud laudadele maalitud lilleõied. Need tekkisid sellepärast, et noortel remontijatel tilkus värvi siin-seal maha ning Viiu joonistas väikesed ebaõnnestumised hiljem lilledeks. Nagu Vabaduse väljak Tallinnas, muigab ta ise.
Seinad on täis laste ja lastelaste joonistusi ning Paul-Eeriku sünnipäevapilte Viiule ja lastele. Igal aastal joonistab Paul-Eerik 3. juuliks, kaasa sünnipäevaks, uue ja selle suve temaatikaga pildi. Selleaastasel lendab haigur, punane lill noka vahel. Suvekodu lähedal askeldavad need linnud ringi ka tegelikult.
Ühel pildil vaatab maja aknast välja sasipäine ja tahmane Viiu. Tolle suve eelsel talvel murdis majja sisse vaimuhaiglast põgenenud mees ja tegi toapõrandal katla sees lõket. Väsinud ja õnnelik Viiu, on pildi nimi. Väsinud nõgise maja kasimisest, õnnelik, et kodu maha ei põlenud.
Omapärane on kolmest miniatuurist koosnev nahkümbristesse pandud sarjake — Viiu portree otse ning mõlemalt poolt profiilis. Nagu politsei-tagaotsimisplakatil, muheles Paul-Eerik ning kirjutas naisele sünnipäevaõnnitluseks «Alati otsitav».
Lapsed on üles joonistanud oma põnnipõlve väljamõeldud mängukaaslased ning Viiu on need kõik alles hoidnud. Eriti meeldib talle tegelane, kellele väike joonistaja pani nimeks «Iniminimlik».
Unikaalne töökabinet
Rummole on suvepuhkused Hiiumaal loominguks parim aeg — riigikogu liikmena on tal siis õigus puhkust nautida ning iseenda mõtetele pühenduda. Eesti ühe tuntuima kirjamehe kabinet on omaette vaatamisväärsus — nurgake kolu pungil pööningust. Töölauaks vana tünni peale tõstetud sama vana voodiots, sellel lap-top ja süntesaator. Enne sülearvutit kirjutas mees lood ja laulud samal voodiotsal paberile.
Tööpööning on Viiu kingitus. «Tahtsin Paul-Eerikule rõõmu valmistada ja uskusin, et segamatu rahu oleks talle töötades kõige meelepärasem,» meenutab kinkija. «Kõige raskem oli sellesse pööningunurka põrandat panna, aga koos minu emaga saime toime. Mööbli jaoks raha ei olnud, panime ajutise lahendusena saunast leitud tünni ja sellele voodiotsa.»
Paul-Eerik kinnitab, et talle see lahendus meeldib. Kohe niivõrd, et muuta pole seal midagi vaja.
Tünnilauas on hallidest aegadest auk ja augu ees puuprunt. Kui Paul-Eerik kirjutatuga rahul pole, kortsutab ta paberi kokku ning topib sinna auku. Nii et kunagi võib see tünn arhivaaridele ja biograafidele tõelisi aardeid pakkuda...
Miks seisab kirjaniku töölaual süntesaator? Paul-Eerik selgitab: «Mind huvitab viimasel ajal jazzluule — improvisatsioonid ja luulelugemised jazzmuusika saatel. Eesti Kontserdi egiidi all käime koos Viiuga Lembit Saarsalu ja Mart Soo muusika saatel luuletusi lugemas. Improviseerimise harjutamiseks ja sobivate luuletuste väljavalimiseks aga kuulan ka kodus omapäi jazzmuusikat.»
Avalik improviseerimine on pannud Paul-Eerikut ja Viiut sõnade üle senisest veelgi enam järele mõtlema: kuidas on sõna tulnud, kas ja kuidas tähendus läbi aja muutunud.
«Vahel sõidame autos ja räägime näiteks lastest või majapidamisest. Ja siis kaldub jutt sootuks kõrvale ning me hakkame üht vestluses ettejäänud sõna lahkama,» räägib Viiu.
Kahe looja kooselu
Sõnu lahkavad nad ka teineteise loomingut arutades. Mõlemad teevad ettepanekuid, kuidas üht-teist paremaks muuta. Ja tihtipeale jäävad need ettepanekud «hüüdjaks hääleks kõrbes», kuna kumbki ei lase end teise sõnadest «ülemäära segada».
Paul-Eerik: «Vahel tundub mulle, et Viiu luuletuses tuleks mõni sõna asendada. Räägin talle sellest, aga pärast mõtlen ümber. Tema luuletused on orgaanilised tervikud, seal ei saagi eriti toimetada. Ise muudan oma tekste pidevalt ja küsin Viiu käest ka nõu, et mis sõna paremini sobiks.»
Kui Viiu mõni aasta tagasi romaani «Duubel kaks» kirjutas, andis ta iga valminud peatüki mehele lugeda. «Ette lugeda ma talle ei tahtnud. Kuna hääl on mu professionaalne väljendusvahend, siis kartsin anda tekstile mõtet, mida seal kirjutatud kujul ei ole. Tahan võimalikult ausat ja ranget tagasisidet,» räägib näitlejakoolitusega Viiu Härm.
Armastus kirjutamise ja lapselaste vastu on vahel kippunud teineteist pisut segamagi. Nimelt meeldib loomingulistele vanavanematele õhtuti kaua üleval olla, tööd teha ja juttu rääkida. Ning vastavalt sellele hommikuti kauem magada. Lapselapsed aga ärkavad suvel päikesega, ahmivad enesesse uusi muljeid ning kibelevad neid vanavanematega jagama.
Viiu Härm on konkreetne: «Lasime õue peale väikese lisamajakese ehitada. Siis on lastega peredel suviti seal mõnus omaette olla ning meie saame kauem magada.»
Paul-Eeriku uus kirg
Lisaks jazzluulele köidab Rummot viimasel ajal nukuteater. Nii väikese algustähe — nukuteater läbi aegade — kui ka suurega. Eesti Riiklik Nukuteater.
Viimasele lõpetas Paul-Eerik just hiljuti, suvise päikeselõõsa eest varjulisele tööpööningule põgenedes uue jõulunäidendi kirjutamise. Jalanõudest, kes aknalaual päkapikke ja kommi oodates salaelu elavad ja omavahel suhtlevad.
«Olen juba kaua tahtnud nukuteatritest rohkem teada saada, et ka ise sellega veidi tegelda, nagu kunagi lapsepõlves,» jutustab Rummo, kes plaanib tulevikus veel nukunäidendeid kirjutada. «Lasin teha nimekirja Eesti raamatukogudes selle teema kohta leiduvast materjalist. Raamatuid ja artikleid hõlmav nimekiri tuli ise paraja raamatu paksusega. Siis võtsin lihtsalt tunde järgi, pealkirju lugedes, sellest umbes nelikümmend nimetust välja ja hakkasin end harima.»
Värske nukuhuvilise jutus kangastuvad idamaised nukuteatrid, kus peenemaid mängusaladusi hoiti tsunfi sees ning usaldati ainult kitsa ringi valitud isikutele.
Ka uues jõulunäidendis aimub tõusva päikese maa mõju, tegevust kannab edasi Jutustaja ning leidub ka varjuteatri elemente. Varjud on nukuteatrinduse juures Paul-Eerik Rummo erihuvi, Eestis pole neid siiamaani kuigi palju laval kasutatud.
«Kui saan kaasa aidata sellele, et midagi marginaalseks peetut ka Eesti kunstidesse
juurdub, nii et see ei osutugi enam marginaalseks, siis vist oleksin päris rahul,» arvab Rummo ise.
Rahast ja rahudest
Viiu Härm näitab laia voodit, kus nad Paul-Eerikuga magavad, juttu räägivad ja vahel öösel kirjutamisest ja mõtlemisest väsinutena kaarte mängivad. Voodi «põhiolemuseks» on kahe vana välivoodi raamid. Kuna present oli lootusetult pudedaks muutunud, ehitas Viiu pesapaiga hööveldamata lauajuppidest ja nöörist. Poroloon peale ja oligi voodi valmis.#p4#
«Olen pigem ilma mingi uue mööblitükita, kui et hakkan sellist tööd tegema, mis mulle üldse ei meeldi,» nendib naine. Ja möönab samas, et Paul-Eerik on pidanud tema ja kolme tütre pärast mõnikord siiski ka vähemloomingulisemate teemadega tegelema.
Riigikoguja Paul-Eerik kinnitab, et mõttetasandil on tal poliitika ja praktilised asjaaja-mised loomingust lahus, ainult et ajast kipub kõige jaoks nappima. Just seetõttu on tema põhiliseks kirjutamisajaks suvepuhkused Hiiumaal.
Ah jaa, et miks on loo pealkiri «Meelerahu lähedal»? Lihtsal põhjusel: Paul-Eeriku ja Viiu maakodu lähedal meres on kolm rahu, kuhu enamasti ujumatagi peale pääseb. Hülgerahu, Pikkrahu ja — Meelerahu. Ning selle viimase heatähenduslikku nime kiirgab nende koduõue ja seda ümbritseva metsani välja.
