Teletäht TIINA PARK lõikab kodus juustusaiu tehes õhukesed saiaviilakad ning paksud juustutükid, hüvitamaks lapsepõlves kogetud juustunälga.

 #p2# Telesaateid tootva firma Free Studio omanik Tiina Park (60) tahtis lapsena saada tantsijaks — see näis talle nii ilus töö. Või siis pagariks, et mitte kunagi nälga kannatada. Tema lapsepõlve fotoalbumeis pole aga pildid temast ja ta perest, vaid hoopis toonaste Estonia teatri lauljate ja tantsijate fotod.

«Kui praegused minuvanused daamid saaksid veel kord väikesteks tüdrukuteks, algaks vist jälle suur pildivahetamine,» naeratab Park heldinult.
Teatrimaailm oli väikese Tiina lapsepõlve ilusam ja helgem pool. Süngem pool oli aga sõda ja sellele järgnenud viletsus.

Pommivarjendi õudus
Tiina esimene mälestus oma elust ja olemasolemisest ongi seotud sõjaga. Nimelt mäletab väike tüdruk end pommivarjendisse minemas ning seal täiskasvanute vahel ringi vaatamas. #p3P# Vaadata, tõsi küll, eriti midagi ei olnud — suured inimesed sulgesid silmapiiri halli müürina. «Olin nagu väike kaltsukubu seal teiste vahel,» meenutab Tiina.
1944. aasta märtsipommitamise aegu olid Tiinal kõik võimalused isata jääda. Pomm langes Estonia teatrile balletietenduse «Kratt» ajal, kui tema isa Armin Alla parasjagu takuses kostüümis laval tantsis.

Mees tahtis evakueerudes oma garderoobist läbi joosta, et midagi soojemat selga panna. Ilm oli jäine ning Tiina isal oli vaja jõuda linnast välja — tallu, kus tema perekond sõja jalust ära oli viidud.
Garderoobi minemast hoidsid kolleegid teda tagasi, sest tuli möllas seal juba täie hooga. Üks noortest tantsijatest, kes keeldudest ei hoolinud ja siiski oma riideid üritas päästa, hukkus leekides.

Tiina isa jäi ellu ning elas üle ka takuses särgis ette võetud pika ja külma kodutee.

Nälja must vari
«Ma ei taha enam kunagi maatööd teha,» kinnitab Tiina Park veendunult. «Ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks. Ma lihtsalt pidin seda lapsena nii palju tegema, sest muidu poleks me kartuleid saanud.»

#p4p#Et maal elavatelt sugulastelt toidulauale söögikraami saada, käis väike Tiina koos perega suvel talus abiks. Niitis heina, rohis peenraid, toitis loomi, käis karjas. Tegi kõike, mida kästi, ja unistas suureks kasvamisest.

Raha nappis aga suurest töö-rabamisest hoolimata. Täiskasvanud Tiina Park lõikab leivale pakse juustuviile, korvamaks lapsepõlves nii ihaldatud, ent kättesaamatuid maitseelamusi. 

«Juust oli ju nii kallis, et seda sai osta väga harva. Ja kui ema siis mõnikord ostis, tegi ta juustusaiu niimoodi, et paks tükk saia ja imeõhuke juust. Siis ma unistasin, et kunagi on kõik hoopis teisiti.»

Teine harvatäituv unistus oli vahvlijäätis. Tiina kodu lähedal Tallinna vanalinnas müüdi imehead krõbedasse vahvlisse mahutatud jäätist, mis maksis kümme kopikat portsjon.
«Aga mul ei olnud seda kümmet kopikat,» tunnistab Tiina Park. «Pidin paar nädalat ootama ja oma napist taskurahast kokku hoidma, et seda endale lubada.»
Pagaritöö tundus Tiinale ahvatlev just seetõttu, et seda tööd tehes poleks kõht kunagi tühi.

Teatri lummus
Ehkki juustu, jäätist ja raha nappis, jagus Tiina Pargi (toona küll Tiina Alla) kasvuaega ohtralt vaimu- ja hingetoitu. Sõja järel hakkas ka pisitasa inimeste elujärg paranema.
Kuna Tiina isa Armin Alla oli Estonia teatri tantsija ja hiljem fotograaf, olid teatrimaailma kulissidetagused väikese Tiina jaoks avatud. Armin Alla jagas garderoobi vanameister Kalju Saarekesega. Tiinale jättis meeste garderoobis sügavaima mälestuse väike pehme jänesekäpp, millega enne lavaleminekut puudrit näkku topsutati.

Isa tehtud teatrifotodest lunis tütar alati mõned kaadrid ka enda kogusse. Praegu on Tiina Pargi «Estonia»-albumid saanud tõsiseltvõetavaks teatriajaloo osaks, kuhu on talletatud paljud toonased staarid ja etendused.

Loomulikult unistas ka Tiina  tantsijaks saamisest, need olid ju kõige-kõige ilusamad inimesed. Ent isa oli tütre tantsijakarjäärile kaljukindlalt vastu — et see pole õige töö ega midagi. Praegu ajas tagasi vaadates tunnistab Tiina, et isal oli vähemalt selles osas õigus: «Kui oleksin õppinud professionaalseks tantsijaks, oleks mul olnud ühel hetkel väga valus oma tööst vanuse pärast loobuda.»
Tiina Park valis erialaks ajakirjanduse.

«Tahtsin olla sama ilus nagu Tiina Mägi,» pihib ta oma järgmise plikaea saladuse. Nimelt sattus väike Tiina koos oma tantsurühmaga Eesti Televisiooni lastesaatesse, mida juhtis hilisem kodulinnaliikumise ema Tiina Mägi.

«Ta oli nii ilus! Ja nii võimukas ja nii enesekindel! Kamandas kõiki ja organiseeris kõva häälega. Vaatasin teda ja mõtlesin, et tahaksin suurena samasugune olla,» räägib Tiina Park.

#p5p#Lisaks tantsule ja telele veetles Tiinat sport. Koguni sedavõrd, et tüdruk jõudis iluvõimlemises meistrikandidaadi järguni.

Kristluse turvalisus
Tiina vanemad kohtusid Tartu Ülikooli tudengitena, mõlemad õppisid usuteadust. Naispastorit Tiina emast siiski ei saanud — algas sõda ning pärast seda ei soodustanud riigikord enam jumalasulaseks olemist.

Koduseinte vahel lehvis kristlik vaim siiski. Tiina Park on lapseeas ristitud ja neiuna leeritatud ning kannab nüüdki ema kingitud kuldset ristikest. Vene ajal, muide, oleks seesama ristike äärepealt kogu tema värske telekarjääri katkestanud.
«Mind kasvatati küllaltki rangete põhimõtete järgi, et ma hukka ei läheks,» meenutab Tiina. Vastukaaluks lapsepõlvekodu rangusele on ta ise püüdnud olla võimalust mööda veidi vabameelsem ema.

«Teadsin näiteks, et pean kindlasti olema süütu kuni abiellumiseni,» räägib Tiina, lisades, et sellest nõudest pidas ta ka kinni. Tema plikapõlve erksaimaks armukogemuseks jäi esimene suudlus heinaajal, otse lõhnava kuhja otsas. Tiina naeratab seda seika meenutades: «Mul läks kohe silme eest mustaks, kui see poiss mulle täitsa ootamatult ühe magusa musi andis!»

Kristlik lapsepõlvekodu ei tähendanud siiski vaid keelde ja rangust. Jumalakartliku lapsepõlve juurde kuulusid ka kaunid jõulud ja munapühad. Viimased on Tiinal iseäranis hästi meeles — kui palju oli mune ja kui ilusad värvilised need olid!

Vabrikutööliste labasus
Kui keskkool seljataga, otsustas nooruke neiu ülikooli astumise eel veidike suurelt kodumaalt plusspunkte koguda ning aastaks tootvale tööle minna.
Esimeseks töökohaks sai farmaatsiatehas, kus tema töö oli ampullide kontrollimine. Raskusi see nobenäpp-piigale ei valmistanud, töö edenes kiiresti ning sotsialistlikule lööktöölisele püstitatud norm täitus erilise vaevata.

Probleemid algasid teisalt. Vanemates vabrikutöölistes tekitas musta kadedust, et «noor ja uus» normitäitmisega kiiremini hakkama saab kui nemad. Tiina töökohast sai õudusunenägu.

«Ma polnud kunagi varem kuulnud nii labaseid jutte, nagu kuulsin nende naistega ühes toas töötades!» Tiina lisab, et tehases kuuldu meenutamine võtab tal nüüd, aastakümneid hiljemgi õlad judisema. «Meil lapsepõlvekodus polnud keegi kunagi niimoodi rääkinud… Siis otsustasingi kindlalt, et mul ei ole ega saa olla teist teed kui ülikool.»