Estonia parvlaevaga uppunud muusiku Urmas Alenderi tütar YOKO ALENDER-LEHT on õieti alles nüüd isa tundma õppinud — tema loomingulise pärandiga tegeldes. Yoko püüab elada teisiti kui isa.
«Me eluvint oli nii üle keeratud kui võimalik. Rootsi emigreerumine oli tol hetkel parim lahendus,» sõnab Yoko (24).
Elu pole Yokot siidkinnastega kallistanud. Tüdruk oli 10aastane, kui ta isa ja tema uue abikaasa Helje Kaskeliga Eestist minema kolis.
Boheemlaslike eluviisidega Urmas polnud halb isa, Yoko lapsepõlvemälestustes on hulgaliselt pilte kontsertidest, helistuudiotest, Nukuteatrist ja mujalt, kus ta isa käe otsas rippudes kaasas käis. Vähem on meenutusi ühistest liivakastimängudest. Yoko sai varakult iseseisvaks ja kuigi vahel oli päris raske, on tal tagasi vaadates selle üle isegi hea meel.
«Ma pole mingi pupujuku, tulen endaga toime,» ütleb Yoko.
Õpib isa tundma
Yoko tellib pannkoogi sinihallitusjuustuga ja kohvi. Ta on kõigest paar tundi maganud, sest eelmisel õhtul esilinastus isa mälestuseks vändatud dokumentaalfilm «Teisel pool vett», millele järgnes pidu kohvikus Pegasus. Sealt edasi läks Yoko kunstiülikooli arhitektuuritudengite traditsioonilisele pika laua peole.
Yoko viimase aja tegemisi täidavadki isa, kool ja poeg Kaarel Po. Ta valmistub välja andma duubelplaati isa muusikaga ning on seetõttu hulga tema loomingut ja märkmeid läbi töötanud. «Õpin õieti alles nüüd isa tundma. Olin temaga koos elades päris väike ega juurelnud, milline ta inimesena oli. Urmas oli siis lihtsalt isa,» sõnab Yoko.
Yoko on avastanud, et Urmast saatis kogu elu oma kodu igatsus, et ta otsis kindlustunnet, samal ajal sellele kohati ise vastu töötades. Alender oli püsimatu hingega looja, keda valitsenud süsteem tohutult kammitses.
Yoko vaatab mõtlikult kohvitassi. Ta on isalt pärinud tundlikkuse, mis väljendub teatud asjade sügavale enesesse võtmises ja läbielamises. Kuid temas on ka Urmase ülevoolavat emotsionaalsust.
Yokole on tähtis kodu ja kokku hoidev perekond. Ta on end aeg-ajalt tabanud mõttelt, et talle on need kergelt kätte tulnud ja et ta ei oska seda õnne piisavalt väärtustada. «Ma saan nüüd isa olemusest aru ja loodan, et suudan mingeid asju teisiti teha kui tema,» ütleb Yoko.
Tundis vajadust lapse järele
Yoko on abielus Indrek Lehega, poeg Kaarel Po on 1,5aastane. Ühiselt peetakse üritusturundusfirmat Kultorg. Perefirma alt on teoks saanud näiteks Leigo järvemuusika ja Tallinna valgusfestival.
Kaarlist rääkides lähevad Yoko silmad särama. Kaarel Po on nipiga nimi. Rootsi keeles hääldatakse o-tähte u-na ja nii kõlab poisi nimi Kaarel Puuleht. Põnn olevat tragi ja tubli, täitsa oma viguriga nime vääriline. Yokol on kahju, et isa lapselast ei näinud. Ta kavatseb Kaarlile vanaisa tema muusika ja filmi «Teisel pool vett» kaudu avada.
Yokol tuleb hakkama saada lapse, äri ja kooliga, kus ta pärast 1,5aastast akadeemilist puhkust taas käima hakkab. Noor naine tunnistab, et kohati on kõigi askeldustega üsna keeruline toime tulla, kuid ta ei kahetse, et noorelt emaks sai. «Võib-olla oleksin pidanud enne kooli lõpetama ja karjääri tegema, aga mul oli millegipärast just poolteist aastat tagasi soov, et peres võiks olla üks väike tüüp,» tunnistab ta.
Yoko tahab, et Kaarel kasvaks turvalises keskkonnas toredate inimeste keskel. Tema ise ei saanud kuigi ranget kasvatust ja tagantjärele arvab ta, et vahel oleks isa võinud pisut karmima käega olla. Yoko usub, et lapsel on elus kergem, kui talle mingid reeglid kaasa antakse. Siis ei pea kõike ise järele proovima. «Mina ei kasvata Kaarlit nii vabalt kui mind kasvatati,» mainib ema.
Pisike Yoko jõlkus isaga kõikjal kaasas. Ta meenutab Vanemuises toimunud kontserti, kus ta hoolimata laval mürtsuvast rock’n’rollist esireas tukkus. Ükskord aga käidi Alenderi õpilase Kärt Tomingase juures öösel pannkooke küpsetamas. Urmas oli kirglik kalamees ja harvad polnud korrad, kui isa ja tütar mõne järve kaldal üheskoos õngitsesid.
Süüdlast ei otsi
Yoko viimane kohtumine isaga oli juhuslik. Tüdruk teenis Stockholmis kooli kõrvalt reklaamide laialivedamisega lisaraha ja juhtus bussipeatuses seisvast Urmasest jalgrattaga mööda sõitma. Vahetati paar sõna ja lepiti kokku kohtumine, mis kunagi teoks ei saanud. Ülejärgmisel ööl neelas meri Alenderi igaveseks.
Yoko pole Estonia huku teemalist põnevusfilmi «Balti torm» vaadanud ega kavatse seda ka teha. Ta leiab, et vanades haavades sorkimine ei anna kellelegi midagi juurde. Temale on film vaid teiste inimeste nägemus traagilisest sündmusest ja ta ei taha oma aju sellesse süvenemisega krussi keerata.
Yokot panevad Jutta Rabe ja teiste Estonia tõde otsivate inimeste argumendid, et keegi peab õnnetuse eest vastutama ja lähedase kaotanutele tuleb kompensatsiooni maksta, õlgu kehitama. «Mul puudub tunne, et keegi on selles laevaõnnetuses süüdi. Võib-olla olen ma mõjutatud sellest, et väga palju on räägitud isa eelaimdusest vee läbi hukka saada. Ma ei tea, tavaliselt suhtun sellistesse ennetesse kriitiliselt, aga isa puhul on see loomulik,» räägib Yoko.
Yoko ei usu saatusesse, pigem on võimalik elu ise oma käitumise ja tegemistega sättida. Kuigi vahel võib tunduda, et mõni asi on ette määratud, sõltub Yoko arvates kõik siiski sellest, kui palju mõni inimene kattuvate pisiseikade põhjal oma peas skeeme konstrueerida viitsib ja oskab. Ta ei usu selgelt määratud heasse või halba saatusesse. Elu on hoopis keerulisem.
Kuna suur osa Alenderi loomingust jutustab merest, siis meeldib inimestele mõelda, et meri oligi tema saatus. Yoko ei näe sellistel spekulatsioonidel, nagu ka arutlustel, mida Urmas praegu teeks, mingit mõtet.
«Võib-olla on see lihtsam viis asjast üle olla. Mulle piisab, kui saan isa fonoteegiga tegelda ja aeg-ajalt tema muusikat välja anda,» lausub Yoko.
Jagab päranduse isa austajatele
Urmas Alenderi loominguline pärand on kopsakas ja Yoko pärandihaldajana soovib seda isa talendi austajatega jagada. Yoko teeb Urmasele, kes oleks 22. novembril 50. sünnipäeva tähistanud, postuumse kingituse. Ta annab välja duubelplaadi «Kohtumine Albertiga», millelt leiab hulga Alenderi seni avaldamata lugusid.
«Selle plaadi tegemine on mulle teatud mõttes kohustus isa ees. Talle oli tähtis, et lood saaksid helikandjale. Pealegi on neil kultuurilooline väärtus, mis vajab säilitamist,» ütleb Yoko.
«Kohtumine Albertiga» sisaldab kassettidel «Vana kloun» ja «Hingelind» ilmunud materjali ning mitmeid seni arhiiviriiulil seisnud salvestusi. Plaadiümbrist ehivad Urmase joonistused. Albumit hakatakse müüma nii duubelvariandis kui ka kahe eraldi plaadina —«Kohtumine Albertiga» ja «Armastuse ämblik».
Kui isa lood saavad plaadistatud, kavatseb Yoko fonoteegi muusikamuuseumisse või raamatukogusse hoiule anda. «Isa muusika jäädvustamine on mulle meeldiv lisasissetulek suhteliselt kõikuva tasuvusega kultuuritöö kõrval. Pealegi on see ju minu pärandus,» ütleb Yoko.
Yoko on veerandi sinihallitusjuustuga pannkoogist alles jätnud. Viimast kohvilonksu võttes vaatab ta unistavalt kaugusse ja lausub, et linn on teda väsitama hakanud. Abikaasa Indrek tundvat sama. Seni kuni saab teoks nende unistus oma kodust maal, põgenevad nad vahel Kehra kanti metsaonnikesse, kus pole elektrit ega vett. Küll aga on seal vaikust, värsket õhku ja aega kolmekesi olla.
