«Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka,» laulis HEIDY TAMME omal ajal kuulsaks aegumatud sõnad. Mida on aeg talle endale andnud, mida võtnud?
Heidy Tamme (60) näitab pöidlaga ülespoole: «Meie asi on unistusi välja pakkuda, ja rezhissöör seal kuskil üleval otsustab, millised neist täita.» Lauljanna ohkab. «Olen elanud rikast elu ja väga palju saanud. Kõik unistused ei peagi täituma.»
Tekialune unistus
Endist estraaditähte Heidy Tammet vaadates tundub, et aeg oleks justkui seisma jäänud. Kui ei teaks, ei julgeks arvata, et see särtsakas, optimistlik ja nooruslik daam võib olla juba ületanud kuuekümne künnise. «Peegel toob mind maa peale,» naerab Heidy ise. Aga nooruslikkuse arvab ta suuresti võlgnevat oma tudengitele, kellele Helsingi pop- ja jazzmuusikakonservatooriumis laulutunde annab.
Soome läks lauljanna kahekümne aasta eest. «Küllap oli see nii määratud. Meil kõigil on siin elus oma ülesanne täita ja tagantjärele olen arutlenud, et ilmselt oli nii kõige parem. Ma sain seal teha sellist tööd, mida ma Eestis poleks kunagi saanud. Näiteks operetti laulda.»
Heidy Tamme läks Soome ajal, mil oli Eestis ja kogu tollasel «suurel kodumaal» oma karjääri tipus. «Noor inimene on kergelt mõjutatav,» kõlab põhjus, mis temast laulja tegi. Sattunud kord ühele konkursile laulma, jäigi ta lavale, võites kiiresti rahva südamed.
«Tegelikult unistasin saada suureks dirigendiks. Pimedas teki all dirigeerisin kõik maailma suured orkestrid ära,» räägib diplomeeritud dirigent oma salaunistusest.
Klassikalise muusika õppimine laiendas aga arusaamu estraadimuusikast. «Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Olav Ehala...» loetleb Tamme tema hinnangul maailmatasemel autoreid. «Tänu neile lauludele leidsin ma oma sisemise ilu. Tundsin suurt heameelt ja õnne, kui sain neid lugusid lindistada. Ilusat muusikat meil kahjuks enam ei tehta.»
Heidy kurdab, et rahvas armastab vaid lorilaule. Ja seda trohkem, mida provotseerivamad.
Eestlased on kurjad
Nagu paljud teised, kes nõukogude ajal välismaale siirdusid, koges ka Heidy Tamme kodumaal kahesugust suhtumist. Oli võhivõõraid, kelle südamesse ta end laulnud oli ja kes alati tema nägemisest siirast rõõmu tundsid. Kuid oli ka vanu tuttavaid, kes tänaval teda kohates enne postile tere ütlesid kui talle. «Nendele olin ma reetur,» meenutab Heidy.
«Kogu selle aja olen ma olnud Eestile nii lähedal, et mul endal polegi sellist tunnet, et oleksin kuskil ära olnud. Aastatega olen õppinud soomlaste kultuuri hindama,» mainib lauljanna, «aga eestlane on minu arvates kuidagi kurjaks muutnud. Jätab sellise vihase ja karjuva mulje. Kes on natukenegi Eestist eemal olnud, võib kinnitada, et Eestiga on midagi lahti. Nagu identiteedikriis. Peaksime julgema seda endale tunnistada, siis saab ka väljapääsu otsida. Üleoleva suhtumisega seda kindlasti ei leia.»
Kui Heidy peaks kahe maa vahel valima, jääks ta hätta. «Ma tõesti ei tea. Jääksin sinna, kus mind rohkem vajatakse.» Ka kodutunne on talle tähtis. «Kodu — seda on raske seletada… Hetked, mis tahes õnnehetked...»
Ebaõnnestumisi pole olemas
Kas Heidy Tamme on haavatav? «Väga! Me kõik oleme. Mina ei usu paksu nahka. Mõni lihtsalt oskab oma haavatavust paremini peita.»
Tema on impulsiivne inimene ja teisiti ta end ette ei kujutakski. «Ma olen parem ausalt tige, kui mõtlen naeratades, kuidas nuga selga lüüa.»
Tigedust kohtab aga tema puhul harva, sest Heidy püüab alati positiivseks jääda. Miks? Põhjusi on kaks. «Lapsepõlves sain isa käest palju peksa, aga kunagi ei tohtinud küsida, miks ja mille eest. Ja teiseks elukutse — endas tule leidmine, sütitamine. Laval pean tundma ise rõõmu ja jagama seda ka teistele.»
On ka kolmas põhjus. Heidy Tamme ei tunnista ebaõnnestumisi. «Neid pole olemas. Õnnestumine võib vahel olla lihtsalt pisut kaugemal, üle laua serva. Ja siis on vaja riskijulgust ja soovi hüpata.»
Dresseeritud üksikuks
Soomes on Heidy Tamme pühendunud pedagoogitööle, Eestis olles käib ta aeg-ajalt ka esinemas. Oma hääle suhtes on ta tänaseni väga nõudlik. Laulab alati ise, lindi järgi suud ei maiguta. «Hääl on võimas vahend. Mõelda vaid, sellega saab purustada klaase, võtta valu...»
Heidy meenutab, kuidas ta oma poja Enzyga sünnitusmajas oli. «Pärast sünnitust kadusid äkki kõik arstid–õed ruumist. Mina olin veel sünnituslaual, Enzy ruumi teises otsas mähkimislaual. Ja kui mina siis kippusin paanikasse minema, hakkas mu poja tegema sellist toredat kurisevat häält ning see rahustas mu maha.»
Eriline side pojaga on Heidyl säilinud tänaseni, mil pisikesest kurisevast titast on saanud täismees. Nad jagavad kodu nii Helsingis kui ka Tallinnas. Aga ema jälgedes pole poeg käinud, eelistades erialavalikul inglise keele filoloogiat.
Enzy (33) pole veel peret loonud ja Heidy samuti mitte. Abielust Avo Tammega sai Heidy peale poja kaasa ka aegumatu laulu «Aeg annab kõik», mille mees ekstra temale kirjutas. Pärast lahutust pole Heidy endale kedagi uut kõrvale tahtnud.
«Elu on mind iseseisvaks dresseerinud ja kui end kellegagi seoksin, peaksime kõigepealt vaimsel tasandil sobima. Ma peaksin julgema paljastada nii oma naiseliku rumaluse kui ka naiseliku tugevuse. Ja mees peaks selle kõik välja kannatama,» naerab Heidy. «Mu poja meheliku arvamuse järgi olevat minust raskemat natuuri keeruline leida. See ei takista aga meil omavahel suurepäraselt läbi saamast.»
Kõigest hoolimata peab Heidy end õnnelikuks inimeseks. Kogu oma nõudlikkuse juures on ta väga soe ja heasoovlik, osavõtlik ka võõrastele muredele. «Peaksime rohkem omavahel rääkima. Siiralt, mitte kasutama mingit disainitud valet. Kuidas läheb? Tänan, väga hästi! Aga endal on suur mure. Rääkigem üksteisega ja julgegem nii abi paluda kui ka seda pakkuda.» See on põhimõte, mille aeg talle andnud on.
